Enne kirjutasin siia väga pika teksti. Aga mõtlesin ja mõtlesin, ning kustutasin kõik ära. Mõttetu vaev on siia kirjutada oma mure, ,kui nii kui nii, see ei muuda midagi paremaks. Ning milleks ma hakkan kellegi tuju mustaks muutma oma mõttetu ibaga, mida ma siia kirjutan.
Aga... kui öelda märksõnadena mu eelnevalt kirjutatud tekst, siis need oleksid:
*Paremad õpetajad VIST lahkuvad järgmine õa
* Sealhulgas VIST ka mingu klassijuhataja/kirjanduse ja eesti keele õpetaja
*Meil paluti hinded kevadeni korras hoida, et minna ilusate tunnistustega mujale kooli
* Ma ei tea, mis sellest kõigest saab
Lisades juurde
* Ma ei kvatase siit koolist lahkuda
*Loodan ,et järgmine õa on kõik normaalsed õpetajad ja klassijuhataja/ kirjanduse eesti keele õpetaja veel meie majas
* Ma hakkan varsti mõtlema, kuhu ma minna tahan ja, mis eksameid ma teha tahan
Kõik gümnasistid on selle perioodi, maeiteakuhuminnaningmisminustsaabjakõikonperses, läbi elanud, ning siiani on nendega kõik korras ning nad õpivad kuskil nüüd siis juba edasi. Õpin ka mina. Ning mitte loodetavasti vaid kohe kindlasti. Palun süstige keegi minusse natukene mõistust ja motivatsiooni ning tahet juurde.
Ette tänades, Marika=)
No comments:
Post a Comment