*

Kuulasime täna kirjanduses ühte juttu õpetaja läpakast. Nimi oli "Vaikus ja karje". Jutt oli siis ühest mehest ja tema ühest päevast. Pmts, väga imelik juttu oli, aga, see,et keegi ei vastanud mehele, kui ta kellegiga rääkis, ning lõpuks ta läks hulluks. Põhiteema olid jutus vaikus, karjed ja müra. Tahvli peal olid küsimised: Miks vaikus? Miks müra? Miks vaikida? Miks rääkida?
Arutasime siis need läbi, kuhugi väga ei jõudnud oma arutustega ning seda jutt ise oli masendavalt igav kuulata. Aga jutust käis läbi see,et vaikus on üks vastik asi. Olles nt üksi kodus, täielikus vaiksuses. Vastik rõhuv vaikus. Mulle ei meeldi täielikus vaikuses olla, kas või mingi hääl peab kindlasti olema. Telekas peab mängima või muusika. Vahel hakkab haudvaikuses kellatiksumine häirima väga. Muidu nagu ei pane seda tähele, aga siis muutub see häirivaks. Näiteks, kui mul on olnud raskusi magamajäämisega, siis mind täiega häirib, et kell tiksub. Samas, kui ma olen kuskil võõras kohas magama jäänud, kus ei ole seinakella, ma tunnen puudust kella tiksumisest.

Tahaks kevadet, neid esimesi päevi, mil saab minna õue pusa või särgi väel ning tunnetada sooja õrna tuule puudutust vastu nägu:)