Päris mõnus õhtu oli eile, käisime Buldogis, enne seda tegime soojendust väikese Nipernaadiga. Väga kaua pubis ei olnud, mingi kolmveerand üheni vist. Trikoloor oli lahe ning Bloody Mary oleks võinud olla vürtsikam.
Eile läks korra teema inimeste tundmisele. See ei olnud esimene kord, kui mul käib see üks mõte peast läbi. Teada inimest kaua...väga väga kaua...17 aastat ja 8 kuud. Teada...tunda... Jah. Ei tea ma temast midagi, kuigi näen teda iga päev. Ma ei tea, mis on ta lemmikvärv, ma ei tea, mida ta tahaks teha vabalajal, kui ta saaks. Ma tahaks temaga rohkem aega veeta, tahaks teda tundma õppida. Tahaks... ma ei ole ju isegi proovinud ja isegi kui olen üritanud, siis sellest pole väga midagi välja tulnud. Väiksena ma mõtlesin, et ta on ideaalne, ta oli nagu... mu hero, mu iidol, kui nii saab öelda. Praegu aga... Ma ei tunne teda, ma olen näinud teda naermas südamest, ma olen teda isegi nutmas näinud, ma olen näinud teda rõõmsana ja ka kohutavalt vihasena. Ma olen kõike seda näinud. Kahju, et mulle on pakutud näha ainult raamatukaant. Tahaks lugeda seda sisu, tahaks olla tükike sellest suurest loost, mitte niisama kõrvalseisja. Ma arvan, et ei ole veel hilja asja muuta.. või on? Ma ei tea.
Aga siiski siiski, õues on soeee:D Mõnus...okei, mõnus ei ole, sest igal pool on märg ja vastik, aga kunagi pidi sulama hakkama. Loodetavasti me ei upu ära ning varsti saame nautida sooja päikest, rohelist muru... Oeh jah;)
Aga mul on nii pühapäeva tunne täna, tahaks süüa midagi.
Tsau;)
No comments:
Post a Comment