Vaatasin aknast välja, kuidas maha sadas pehmet valget lund. Võtsin sülle oma noorema koera ja vaatasin talle sügavalt silma. Need pisikesed armsad tumepruunid silmad vaatasid mulle sügavalt otsa. Ma panin ta maha, ta astus paar sammu eemale ja niutsatas, et ma temaga mängiksin. Viskasin talle mänguasja. Piiksumise peale tuli vanem koer tuppa. Istusin keset tuba ja mõtlesin, samal ajal suurem koer lakkus mu kätt ja pisikene pakkus mulle mänguasja. Mis on kodukoera mure? Tema muretseb, kui peremeest ei ole, kui ta tahab süüa või mängida. Temal ei ole muresid, sest talle tehakse kõik ette ja taha ära. On alles elu, eks? Magada enamuse päevast, süüa 2-3 korda päevas ja mängida. Istusin ikka veel põrandal, vahel visates nooremale koridori mänguasja, suurem oli kardina taha magama läinud. Aga, mis on tänavakoera mure? Kus ma täna ööbin? Kust ma süüa saan? Ma loodan, et ma täna külma kätte ei sure... Äkki keegi võtab mu endale? Ma polnud kunagi varem nii mõelnud. Tõusin püsti ja vaatasin uuesti seda ilusat valget lund. Mis on inimese mureks? Me muretseme oma välimuse, töökoha, armastatu, pere, sõprade, koosolekute, kooli jne pärast. Probleeme ja muresid on kohutavalt palju. Ning siis ma mõtlesin, et enamik probleemidest me puhume enda jaoks liiga suureks. Appi, homme on matemaatikas töö ja ei oska, terve õhtu oled pabinas ja õhtupoolik on rikutud. Miks mitte võtta asja rahulikult, helistada sõbrale või küsida vanematelt abi? Muretseda enne seda, kui selleks on põhjust toob topelt muretsemist. Milleks seda vaja on? Ei olegi. Asja tuleb võtta rahulikult. Samamoodi, kuskil Aafrikas lapsed nälgivad. Kõlab egoistlikult, aga, mis mul sellest? See, et mina istun kodus ja nutan mingi pisikese poolpalja poisikluti pärast, kes on näljas, ei aita teda. Tõesti, võin öelda, et mina vahel muretsen tihtipeale üle või mõtlen endale asja hullemaks. Ma ei tea, miks. Viimasel ajal püüan võtta asja reaalselt ja tuua välja alguses asja positiivsed küljed. Jah, minu iseloomus on see hetk, mil ma tunnen inimestele väga kaasa ja siis on ka minu tuju rikutud. Miks ma ennast sellega koorman? See, et ma nutan kellegi pärast, ei too teda tagasi. Jah, ma räägin oma ristiemast, ei tulnud see väga vist tekstist välja, aga jah. Eelmise aasta 11. veebruaril lahkus minu ristiema. Ma teadsin teda terve elu, kuigi me nägime üksteist ainult jõuludel, sünnipäevadel ja veel mingitel harvadel juhtudel. ta oli olnud mu ema parimsõbranna, põhikooli klassiõde ja pinginaaber. Mu ristiema oli vaid 41... Ta oli nii noor. Tal oli olnud terve elu tervisega natukene kehvasti, aga see ei seganud tema elu. Aga 2008 aasta talvel ühe inimese tõttu töötas ja muretses ta üle, ning sai infarkti... Jah...ta jäi alguses ellu, aga läks uuesti tööle, ning....ülepingutuse tõttu...suri ära. Jällegi see,et ta muretses teise inimese probleemi pärast, mis teda ei oleks üldsegi tohtinud puudutada! Viimati nägin ma oma ristiema elusana 2008 aasta 23. detsembril, ta oli meil külas. Tol õhtul olin ma nii ametis telefonikõnega, et, ku ita hakkas ära minema ütlesin ma talle nii mööda minnes tsau ja läksin tuppa tagasi... See ei ole kellegi süü ja sina ka, ära tunne ennast süüdi, onju K. Keegi ei osanud teada, et see on viimane päev, mil ma oma ristiema elusana näen. Ristiema matused toimusid 14. veebruaril. Head sõbrapäeva! Järgmise nädala pühapäeval lähen ma tema hauale ja viin lilled... Ma ei tea, kas lähen üksi või emaga...tahaks minna üksi ja lihtsalt olla seal, mõelda tagasi sellele , mida me koos teinud olime ja, kui hea inimene mu ristiema oli.
Kokkuvõttes tahaks öelda, et kunagi ei tasu teiste muresid enda kaela võtta ja üleliia muretseda tühiste asjade pärast. Muidugi hoolivuse välja näitamine ja aitamine on teine asi. Sõpru tuleb alati aidata, aga püüda teha seda nii, et see enese mureks ei saaks.
Olge tublid ja tugevad, armastan teid!
Kaarel A.
Liisa L.
Silver S.
Rauno L.
Anneliis H.
Anna J.
Triin M.
Pikk jutt tuli, arvatavasti võis see tulla ka natukene arusaamatu. But I did my best to bring my toughts to you. :)
No comments:
Post a Comment