Nii palju siis super nädalavahetuses... Teate ju kõik seda tunnet, kui miski, mida te olete nii kaua oodanud, võetakse sinult järsku ära...Ei ole just parim tunne, onju? Ma tundsin eile nii jubedat viha... Sõitsin bussiga Kakumäele, klapid peas, kuulasin muusikat, ma ei pannud mitte midagi tähele ja vaatasin ainult ühte punkti, ma ei oska ettekujutadagi, mis näoilme mul võis olla. Tulin Õismäel kümne pealt maha ja hakkasin kõndima Sinilille peatusesse... Ma oleks nagu läbi une kõndinud, ma ei pannud miskit tähele, lihtsalt kõndsin. Tavaliselt, ma vaatan alati end ette, kui ma kõnnin, aga eile oli mul pilk suunatud maha. Ma ei pannud tähele inimesi, autosid, mitte midagi...Järsku hüppas mingi poiss lumehange tagant välja ja ma oleks nagu unest ärganud. Lihtsalt, järsku oleksin nagu puuga pähe saanud... Miks ma üldse vihastan, milleks, see ei anna mulle mitte midagi, sest see isik ei tea, et ma olen maruvihane. Vahetasin laulu ja kõndisin rõõmsamalt edasi. Jah...ma arvan, et ma tõesti reageerisin üle ja isegi lapsikult, aga ma olin lihtsalt nii kohutavalt pettunud... Aga, eks ma loodan, et pühapäev tuleb parem:)
Olge tubli ja nautige seda nv ning 9 nädalat vaheajani;)
No comments:
Post a Comment