Istuvad siis kõhus kartulisalat ja banaan, mängivad kaarte. Järksu voolab neile pähe 100g. Nad ei pane tähele, mängivad edasi. Mõne aja pärast lendab kaela 200g. Uuesti ei pane tähele ja mängivad edasi. Varsti lendab uuesti pähe veel 200g. Kartulisalat ei kannata enam:" Nii, mulle aitab, ma lähen üles ja vaatan, mis toimub!"

Ülihea nagu:D Võttis lausa muigama, tavaliselt mind anekdoodid väga naerma ei aja, eriti veel need, mida netist loen.
Aga. Eile sain ilusa õppetunni. Pikemalt sellel ei peatu, aga nagu öeldakse, "omad vistad peksavad".
Eile olin no lihsalt nii väsinud ja pahur. Tulin poole trenni pealt ära, jõudsin koju. Üldse ei viitsinud midagi teha. Täna juba parem.
Aeg lendab ikka nii, et vähe pole. Homme on juba järjekordne reede.

Ma õnnitlen teid, täna on neljapäev...Selle nädala viimane;)