Tühjus

Kas asi on minus või minu uskumises või asi on ärasõnumises... Pole esimene kord, kui tuleb see uudis, et sorry, aga jääb ära, oota veel... Ma ei süüdista mitte kedagi ,sest ei ole vaja süüdistada, sest keegi ei ole otseselt süüdi. See ei ole maailma lõpp, aga eks ma eile murdusin, järjekordselt. Mul on nii piinlik, et ma nii kergesti murdun... why oh why? Ma tean, et need tunded, mis mind valdavad( jälle ma jahun enda tunnetest), on loomulikud, aga no miks, krt, küll need pisarad nii kergelt kipuvad tulema. Hetkel ma ei nuta, ei ja ma ei ole ka nutu äärel. Üldse pärast viimast suuremat tundepuhangut enne Janeti sünnipäeva muutusin ma korra kalgiks, vb te ei pärganud, aga mina tundsin, kui ma suhtun asjadesse natukene teise pilguga kui muidu... Seda võib nimeatada tunnete mahasurumiseks ja endale valetamiseks. Ei ole mõtet. Eile sain järjekordselt aru, kui ma olen vahel päevad läbi üksi kodus ja, kuidas ma teda igatsen. Igatsen ta häält, ta ilusaid rohelisi/pruune silmi, seda imekena naeratust, ta pehmeid kallistusi... Ma tean, et see on ainult 11 kuud, aga, mis saab siis, kui ma murdun täielikult? Kui ma lihtsalt ei suuda enam... Eile küsisin ma Sillu käest, et, kas ma olen nagu peata kana ilma Kaarlita... Ta tegin imestunud silma pähe ja ütles isegi veidi kurjema hääletooniga, et sugugi mitte.... Ja üldse, Sillu, Erko ja Länsu... see, mis ma eile teile rääkisin, siis nii ma tol hetkel ka tundsin, aga mul on nii hea meel, et mul nii suurepärased sõbrad on, suur aitäh teile! Kahju, et Kilu seda ei loe, aga ka temale suur suur aitäh, et viitsis mu ära kuulata ja tulla minuga jalutama!
Te kõik, kes me siin teiega kõige rohkem suhtleme, olete vapustavad inimesed. Ma ei taha kõlada labaselt või banaalselt, aga tõesti... nagu üks suur pere:D

Aga ma nüüd lõpetan, kogu asi jääb küll poolikuks, aga ma ei taha enam ennast piinata...
Olge nunnud, tsauu!