Mõtlesin kirjutada täna sellest, et, miks inimesed vastavad alati küsimusele, " kuidas sul läheb?" ühtemoodi, ehk siis "hästi" ( mitte kõik, aga enamused). Siis mul tuli pähe, et paljdues blogides on see juba kajastanud ja mulle ei paku pinget korrata vanu teemasid, küll mu enda vaatenurga alt, aga siiski. Seega ma pean välja mõtlema uue teema...
Tegelikult, kirjutan ma siia ühe eilse dialoogi...
A:" Tead, sa pole üldse enam selline nagu varem..."
M:" Mis mõttes?"
A:" Sa oled viimasel ajal nii... nii tõsine."
M:" Eee... ega see tõsidus ei tähenda, et mul halb tuju oleks ju."
A:" Ei-ei. Ma ei ütlegi, et sa halvas tujus, aga sa oled tõsine. Sa ei lollita enam üldse ja võtad kõike nii teistmoodi..."
M:" Mida sa sellega öelda tahad, et võtan teistmoodi?"
A:" Noh, näiteks varem viskasid sa alati nalja koos minuga, nüüd muutud tõsiseks,kui varem oleksid midagi tobedat või naljakat öelnud. "
M:" Aga, ma ei ole enam see 14-aastane, kes ma olin. Ma ei viitsi enam kogu aeg lollitada ja rumalusi rääkida. Jah, vahel mul lööb mingi kusi pähe ja ma hakkan käituma nagu idioot, või hakkan seltskonnas lollitama koos kellegagi... Ja alles eile me tegime rumalusi rannas, mäletad?"
A:"Ei mäleta. Ma ei tea... võib-olla, aga ma ei mäleta."
M:" Okei, see selleks. Aga, kas sul on siis minuga nüüd halb olla, et ma vahel olen tõsisem, kui varem?"
A:" Ei ole! Ma... lihtsalt mainisin"
M:" okei..."
No jah, see ei olnud üllatav, sugugi mitte. See dialoog on meie vahel läbi käinud alates selle aasta jaanuarist kuni aprillini... Siis see vaibus ja nüüd jälle, 4 kuud hiljem, see sama etteheide. Tõsidus. Kas see segab elamist, kui ma vahel olen tõsisem, kui muidu? Ma ei jaksa kogu aeg pingutada oma seitset lihast, et naeratada ja ma ei kurna ka oma 40-t( või palju neid ka ei oleks), et mossitada.
Ausalt öeldes, on mu pea täiesti tühi ja iga lause, mis siia tuleb on välja pressitud. Tegelilt ma ei viitsiks siia üldse kirjutada, aga teen seda ühe inimese heaks=)
Mul on viimasel ajal kogu aeg ajus nagu mingi udupilv. Ma ei jaksa ega suuda mõelda. Autoga sõites ka, kui ma jään foori taga seisma, muutub mu pilk uduseks ja ma nö kaon sealt autost, kuhugi ilusasse kohta. Kui läheb roheliseks pean ma ruttu-ruttu kõik mõtted koondama kokku ja tulema endasse tagasi. See on suve viga... Ma olen unustanud, kuidas tuleb mõelda. Naljakas, kas pole? Ja ka kirjutamisega on mul raskusi. Kirjutasin kaks päeva kirja ühele inimesele. Käsi ei kuulanud üldse sõna ja käekiri tuli veel hullem, kui tavaliselt. NING ma kirjutasin ümbrikule oma perekonnanime valesti. Šokk, kind of... Damn, naine, võta ennast kokku, ütleks selle peale. Eks ma saan oma mõtlemisvõime tagas septembri lõpuks ja siis ja siis... oh jah...
Toredat päeva jätku teile!
No comments:
Post a Comment