Kunagi ma kirjutasin, et ma tahaks, aga ei suudaks minna kuskile üksikusse kohta ja veeta seal nädala, sest ma läheks hulluks. Tagasi mõeldes, ei saa ma aru, miks? Hetkel mul oleksi vaja just nimelt seda mõnusat vaikset üksikut kohta, kus ma saaks teha, mida ma tahan, kus ei oleks mingit tsivilisatsiooni, ei oleks mitte midagi. Ei, tegelt... seal oleks kõik... kõik, mida ma hetkel vajan. Mul ei ole siinsest eulust kopp ees, aga mul viskab see rutiin vaikselt üle. Ma ei ole tüdidenud oma sõpradest, vanematest, tegevustest. Ei, ma tõesti ei ole. Aga ma tahan aega iseendaga. Ei, ma ei ole kurb, samas, ma ei ole ka õnnelik. Kuidas siis nimetada seda seisundit? Eile, kui ma kõndisin Männist koju, siis mind valdas naljakas tunne. Mul oli terve õhtu naljakas tunne. Kõik oli nii võõras... ma ei tundnud ennast mugavalt. Mitte seltskonnas ei tundnud ennast mugavalt, vaid oma kehas ja oma mõtetega. Ma nagu poleks olnud mina ise... Heh, sama tunne oli mul enne 10. klassi, kus mul oli alati see tunne sees. How come see nüüd välja lööb? Ma tahan tõesti nädalaks siit ära. Üksi, nii, et keegi ei tea, kus ma olen NING, et keegi ei tahaksi teada, kus ma olen. Elada nädalakse nagu mingi kurjategija, kes lavastas oma surma ja on inimeste arvates surnud, aga siiski elab oma nurjatut elukest edasi. Vot seda ma tahaks. Et ma saaks liikuda vaid öösel, et mul käiksid külmavärinad üle, kui ma kuulen kellegi samme. Et keegi ei teaks, et ma olemas olen. Aga ainult nädalaks, sest ma tean, et kui ma lõpuks tuulutan endast välja selle vana "mina", siis ma vajan hirmsasti jälle seltskonda ja oma pere ja sõpru.
And maybe I will...
pisut õnne ja tõelisi sõpru
Kõik mis ma vajan
teadmisi ja täiskõhtu
kõik mis ma vajan
kohta kus pugeda põhku
kõik mis ma vajan
hommikuid ja pikki õhtuid
kõik mis ma vajan
No comments:
Post a Comment