Kui see, kellega räägitakse, ei saa aru, ja see, kes räägib, ise ka ei saa aru, siis see on metafüüsika

Hei-hei!

Reedel oli Sillu ärasaatmispidu. Vaikne ja mõnus istumine oli. Ainult hommiku poole sain paraja šoki, aga see selleks. Ikka veel on imelik mõelda, et meie kallim, kui kuld Sillu läheb ära... Kõik lähevad ära. Mitte küll kõik korraga, aga lähevad. Selline see elu on.

Pärast reedet mind hakkas huvitama, paljud on mind üldse näinud tõsiselt endast väljas olevat, hetkel ma mõtlen selle all viha. Ma pakun, et meie seltskonnast on seda näinud vaid kaks inimest. Endalgi on vahel hirm, kui ma vihaseks saan. Tegelikult, enam ei pea kartma, sest ma suudan ennast talitseda, mitte nagu varem( nii ca 3-4 aastat tagasi, vb isegi 2).

Mõistus:" Marika, kas sa ise ka saad aru, miks sa seda tahad?"
Marika:" Ei saa, aga ma usaldan oma südant rohkem, kui sind."

Naaaaaatukene veel ja siis on september. Ausalt öeldes ma tahaks talve, ma arvan, et ma lausa naudin selle aasta talve. Tahaks minna Rahumäe surnuaeda, kuulata Terminaatori- Ingli puudutus ja nautida lund, mis sajab mu ümber ja see vaikus, kui ma korra klapid peast võtan.

Tsau.