I think I know why...

Vara veel suve kokkuvõtet teha, aga hetkel on ilm nii paha, et ei olegi enam seda suvetunnet, mis oli juunis ja juulis.

Hermann Hesse " Stepihunt"
Aleksei Tolstoi " Insener Garini hüperboloid"
Gert Helbemäe "Ohvrilaev"
Marion Andra "Pimend"
Mika Waltari "Sinuhe"

Plaanis on veel läbi lugeda Jeremy Stangroomi " Väike raamat suurtest ideedest; Filosoofia" ning kui aega jätkub võtta ka Paulo Coelho "Üksteist minutit"+ ma tahaks läbi lugeda veel mingi raamatu filosoofiast ja midagi mditsiini vallas ja siis veel "Astraalränd algajatele". Seega ma ei tohiks konutada siin ekraani ees, vaid võiks minna lugema. Aga enne panen siia kirju eredamad suvemälestused.

Suve algus pidi algama suurema peoga, ehk siis minu ja Lauri 18. sünnipäevaga. Aga ei, ma suutsin kõik pekki keerata ja ei pidanud oma sünnipäeva, vähemalt sai seda Lauri teha. Juunist hakkasin käima autokoolis. Siis juuni lõpus käisin raha teenimas, ku iteised rannas molutasid. Juulis sai siiski rannas käidud. Juuli alguses saatsime K. ajateenistusse. Kas tõesti võib öelda, et tollest hetkest hakkas aeg kiiremini minema? Niisama istumised ja olemised sõpradega, võisin tunda juba natukene rohke suve, sest juunis ma seda praktiliselt ei tundnud. Ausalt öeldes... ma ei oskagi selle aasta suvest siia midagi kirjutada. Sest, ma pean tõdema, nagu mõningad meist, et see suvi jäi väheke igavaks. Alles on jäänud veel paar nädalat, kuhu on sisse planeeritud Sillu ärasaatmispidu, mu ARKi teooriaeksam ja siis suvelõpupidu(?).

Eile õhtul, päras pikka raamatulugemist, tekkis mul uni ja otsutasin maga heita. Isa läksid kuidagi varem magama, kui tavaliselt, ema magas vist juba. Kell võis olla natukene enne 00:00. Isa lülitas elutoa tule välja ja oli vaikus... Tavaliselt ma pean uinuma telekalärmi saatel, aga täna ei. Üks väga erakordselt mulle kallis inimene ütles mulle kunagi. " Ära kunagi karda iseendaga olemist, naudi seda. Sa saad olla iseendaga, enda mõtetega täielikus vaikuses. Analüüsida, niisama mõtteid mõlgutada, lahendada enda probleeme. Kasuta seda võimalust. Mina teen seda enne magamaminekut alati. Vahel ma uinun naeratus näol, aga vahel pisar silmas. Ma võin lausa öelda, et mõtlemine on kahjulik, sest tahes tahtmata me arutame ju probleeme rohkem, kui analüüsime mingi toredat seika. Alati ei pruugi abi olla teistest, kui sa ise endas selgusele ei saa." Sellised targad sõnad sain ma temalt. Tavaliselt ma olen põdenud enda probleemide analüüsimist ja või üldse enda olemise analüüsimist. Aga eile ma tundsin, et ma tahan seda. Lamades selili, käsi pea all lahkasin ma vist esimest korda elus oma iseloomu nii võrd, et mul oli tunne, nagu ma oleks alasti. Vähemalt ma sain enda tegudes rohkem teadlikumaks ja ka enda iseloomus. Kõlab naljakalt? Vahest tõesti, aga mul on tõsiselt tunne, et mõned asjad suudan ma endast täielikult ära kaotada. Ma nüüd ei tea, kas see oleks hea või halb? Eks katsetamise käigus tuleb välja. Seda ütlete mulle teie, sõbrad, kas ma muutun paremuse poole või ei.

Aga seniks ma lõpetan. Kuigi ma tahaks kirjutada siia üht mõtet, mis mul eile õhtul oli, ma ei tee seda. Sest ma tahaks seda teile näost näkku kunagi öelda, kui õige hetk on käes. Millal see õige hetk tuleb, seda ma ei tea ja loodan, et seda ei tule ka.

Toredat päeva jätku.