Lugesin 45 minutit raamatut, päris okei raamat on. Hea meelega oleks edasi lugenud, aga ma olin nii kohutavalt väsinud, silmad lihtsalt vajusid. Arvestades veel seda, et mul on selg haige ja mul on soovitav õppida ja lugeda voodis kõhuli, polnud mingit probleemi lükata raamat eemale, tõmmata endale tekk tervenisti peale ja vajuda pehme padja peal sügavasse unne. Magasin kella kolmveerand seitsmest kella üheksani. Kohe pärast seda sõin ja nüüd passin msnis... Vast hakkan öösel seda raamatut edasi lugema;)
Aga, üks asi veel... Ühel mu tuttaval on kohutavalt raske praegu, ma ei hakka nimetam nimesid,sest te nkn ei tea teda. Aga, ta emal oli eelmisel nädalal astmahoog, teda ei suudetud aidata kodus, ta viidi ruttu haiglasse. Kogu see aeg oli ta hapnikuta. Haiglas jäi ta süda 3 minutiks seisma. Kudiagi äratati ta ellu. Aga hapnikupuuduse tõttu, sai ta aju kohutava kahjustuse. Hetkel on ta olnud juba mitu päeva aparaadi ja tilgutite all, mis aitab tal elada ja hingata. Täna saadi teada, et, kolme päeva pärast saavad paljud arstid, kes teda ravivad kokku, ning arutavad, kas ta suudab elada ja, kas on mõttet teda aparaadi all hoida. Ning, kui jõutakse järelduseni, et see aparaat ei muuda midagi paremaks, lülitatakse aparaat välja...ning üks inimene on jälle siit maamuna pealt läinud. Ses suhtes, et mind see teema ei puuduta, ma ei suhtle selle inimesega pmts üldse. Ma ei tunne kurbust, et nii juhtus...Aga millegi pärast oli mul vaja see siia kirjutada. Sest, kui minu emaga peaks midagi juhtuma...Ma ei tea, mida ma teeks. Jah, ma peaks talle kaasa tundma, aga see ei muuda midagi. Ma ei taha jätta kalgi inimese muljet, aga lihtsalt. See asi pani mind veel rohkem hindama seda, mis mul on: mu pere, mu sõbrad, ning sina K.
Aga okei, ma lippan varsti õue, tsau!
No comments:
Post a Comment