Nimeta

Arutasin täna emaga väljendeid " Minuga ei juhtu seda kunagi" ja " Miks alati minuga juhtub".

Ärge olge egoistid, kõik ei tiirle ainult teie ümber, juhus, siis juhtus, paratamatus. Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega ning sellest suvest saadik ei usu ma kokku sattumustesse.
Üks ainus kord, kui tahan iseseisvalt midagi teha, kuhugi minna, tekitada inimestes ärevust, *poooof* ilmud seljatagant sina, keda ma tahtsin kõige rohkem ärevusse ajada. Ning Sina... Sina tuled mulle aina tihedamini meelde viimasel ajal, ära muretse, ma ei ole unustanud.

Reede õhtu... pea valutab, tulin arvuti tagant/eest ( what ever) ära, et õppida järeleksamiks. Jah, ma olen suutnud juba ühe eksami läbi kukkuda, lucky me. Nüüd olen jälle tagasi, 40 min pärast saab minna AK-d vaatama ja lugema A. Kiisleri " Logistika ja tarneahela juhtimist". Ning muidugi 9gag...
...ma pole vist kordagi kajakat maha pannud seda lehte vaadates, heal juhul natukene itsitanud... Kas mul pole huumorit? Kas ma olen nii masendusse langenud inimene, et ei tahagi naerda nende naljade üle? Ei... vist siiski mitte.
Vaatan SATC-i, surudes end voodinurka, kutsudega pleed ümber, noorem koer külje all ja vanem põrandal. Elan tegelastele kaasa, nutan ja naeran, tuues paralleele enda eluga ja mõeldas, mis saaks kui minuga nii juhtuks.

Tahan suve, et saada vastuseid oma küsimustele ning natukene puhata.

M.