Kergelt tüütab ära...

Viimasel ajal on mitu aspekti, mis mind ära tüütavad. Üks ei ole otseselt minu suhtumine inimestesse ja vastupidu vaid lihtsalt... silmakirjalikkus. Kergelt ebameeldiv on kuulda asju, mis sinu kohta on räägitud, küll natukene vähem, kui aasta tagasi, aga on räägitud. Ebameeldivaid asju... ja samas, mulle on paar nädalat hiljem ilusat nägu tehtud ja mängitud toredat sõpra/sõbrannat. Pinda käib, see on ka põhjuseks, miks ma ühe inimesega ei suhtle enam üldse, kuigi ma pean teda veel kuni juuni keskpaigani taluma ja siis on vabadus. Tõsiselt tüütab see silmakirjalikkus, tore on, et ma Sind ei näe ja ei suhtle Sinuga. Veel mind tüütab see, et mõned inimesed ei oska teistest s*tta kokku rääkida "õigetele" inimestele. Tihti peale kukub välja, et räägitakse kellelegi, kes räägib tagaräägitavale edasi. Või siis tehakse seda tahtlikult. Teate, palju õnne, mul ei ole midagi öelda.
Teine asi, mis mind tüütab, on seotud selle pisikese asjaga. Juhtub eks, aga tüütab kergelt, mis seal ikka. Mu "parimsõber", on vist kergelt haige, aga ei ole hullu, ravin ta terveks ja elu on lilleke edasi:)
Tegelikult kõige rohkem mind tüütavad jah inimesed hetkel. Minus on lihtsalt mingi nõks ära käinud, et ma ei suuda enam olla nende vastu tolerantne, kes olid kunagi minus vastu halvad... Teate, ma ei viitsi enam, mul on ausalt öeldes täiesti p*hui! Ei viitsi enam seda õrnukest mängida, kes andestab kõigile. Ühel inimesel on õigus olnud oma väidetega, eks ma olengi neid natukene kuulda võtnud. Eks need aitavad ka. Ma ei taha tunduda õel, aga ausalt, mul on mõndadest hetkel no nii ükskõik, et kui neid enam ei oleks, ma ei valaks ühtegi pisarat....
Üks aspekt, mis mind tüütab on see, et ma ei oska enam oma emotsioone välja näidata... Ma olen tuim. Seest ma võin olla väga kurb või väga õnnelik, aga väljast ma seda ei näita...
Aga olge tublid:)