Ma olen endas nii pettunud.... Ma pole kunagi olnud endas nii pettunud. Hetkel mind ei huvita, et suvi hakkab kohe, et varsti on jälle soe, ning et ma saan lõpuks 18. Ma olen oma 18. sünnipäeva alates 16. eluaastast nii väga oodanud, aga hetkel mind ei huvita, saagu ma kas või 15... Ei loe. Ma ei saa lhitsalt aru, kuidas ma sain ja saan olla nii rumal ja naiivne oma tegude suhtes. Miks kurat ei suuda ma võtta vastutust. Pagan küll, ma olen pmts 18 ja mõistust ei ole üldse. Eriti valmistab pettumust, et ma ei suuda iseendagi eest vastutada... Kuidas ma siis üldse kavatsen elus edasi minna? Terve elu loota kellegi suurema ja targema peale? Muidugi mul on super hea meel, et mul on nii head endast vanemad ja targemad sõbrad, kes on mulle üle aasta juba aru üritanud pähe panna. Heh, vb te isegi ei ole seda märganud... Aga aastavahetusest sain ma aru, kui väike ja rumal ma veel olen. Peab ennast kokku võtma... PEAB! Aga nagu üks inimene ütles, peab mul see klõks peast läbi käima, et tõsiselt aru saama, mitte niisama endale väja mõtlema, et ma saan ja suudan. Mul on nii piinlik vaadata talle otsa... Kuidas ma üldse võisin talle nii teha? Ma ju armastan teda, ma olen terve oma ele teda armastanud. Aga ikkagi ma astusin juba 3. kord selle reha peale ja sain laksu vastu nägu. Okei, kolm on kohtuseadus... Aga see ei pea ju nii olema... ma ei taha enam selles valdkonnas elult vastu näppe saada. Äkki mul oleks psühholoogi vaja? Ma lihtsalt ei saa enam aru, kust kohast tuleb mul õhtuti see lapselikhirm, et ma magama ei saa jääda, et ma olen paranoiline, et mul vb on nö probleeme selle asjaga... mul on vaja vastuseid, terve elu me elame küsimustega, üritades leida neile vastuseid ja, mida rohkem me teada saame, seda enam me tahame juurde teada saada. Ühe sõnaga, rumal, rumal, rumal. Iga faking õppeaasta alguses on mulle vanemad öelnud, et sa ei ole enam väike laps, ning, et ma võiks nüüd juba targem olla. Tulemusetult? Ei, kuidagi olen ma ikka arenenud, aga kahjuks mul puudub veel see võime, et mõelda välja poole kasti ja teha asju ise... iseseisvalt, mitte, et kegi peaks mind valvama, ja ütlema, et ei ära seda tee, vms. Ma võiks ise aru saada. Ja üldse, kas ma püüan ennast kuidagi moodi tõestada nendel hetkedel? Või need on lihtsalt nõrkushetked, millele ma ei suuda vastu panna? Ma loodan ,et see on pigem see teine variant, sest muidu ma olen endast veel rohkem pettunud. Sest enda arust ei ole ma inimene, kes püüab olla keegi teine oma lähedaste ees.
Lõpetan selle postituse kahjuks kurval noodil, aga eks näis, mis saab ja kas üldse saab. Aga hoiatan lihtsalt ette, et vb ei kohta mind enam üldse tihti, kuni ma sellest supist välja ei tule.
Toredat suve teile, sõbrad!
No comments:
Post a Comment