Ma ei usu heasse ega happy endingutesse... Need jäävad muinasjuttudesse. Päris maailmas on ainult halb ja halvem, nii on lihtsalt meie keskkonnas kujunenud, keegi ei jää heaks.
Samamoodi ei usu ma, et õnn on olemas; vahel läheb lihtsalt paremini kui muidu. Naljakas, kui vahel on kuulda " Täna on mu elu õnnelikuim päev!" ja natukene aega hiljem, jälle see sama lause... What? Makes no sense... Õnn ei saa olla midagi sellist, mis tuleb ja läheb, sellisel juhul see kas on või mitte; enamustel seda ei ole.
Samamoodi on armastusega, ei saa olla nii, et üks päev armastad ja teine mitte... Kui inimesed lähevad lahku, kuhu kaob armastus? Kas armastus jääb nii kauaks oma exi vastu, kuniks ei leita uus? Mis asi see armastus üldse on? Kuidas inimene saab aru, et ta armastab? Armumist on kerge defineerida, kõhus on "liblikad", tahad selle inimesega kogu aeg koos olla ning teda nähes nõrkevad põlved ja süda taob. Aga armastamine? Kust algab armastus, mõned ajavad armastus sassi hoolivusega. Been there done that, I think. Aga need inimesed, kes on olnud koos pikemat aega, kas nad armastavad üksteist või hoolivad? Või on nende suhe kestnud nii pikalt, et nad on lihtsalt üksteisega harjunud. Kaks elukogenut inimest on olnud koos 21 aastat, abielus, ning armastavad teineteist meeletult. Ma näen seda iga päev oma silmadega. Üks neist ütles, et kui teist pole öösiti kõrval, siis on "külm", kuna kaks keha on nii ära harjunud juba koos elamisest.
Uudistest näidati noormeest, kes oli prujus peaga ärandanud auto ning kohtus küsiti tema käest elementaarsed küsimusi, a la vanus, perekonnaseis... Perekonnaseisuks ütles noormees, et on suhtes. Kohtuabi oli imestunud ja küsis, kas abielus või vabaabielus või, mis moodi suhtes... Poiss vastas, et noh... niisama suhtes. Siit tuleb see suur aga, kui paberil pole kirjas, oled sa vallaline. Seega kõik need noored, kes on suhtes, tegelikult seda ei ole, see on vaid suuline kokkulepe kahe inimese vahel, milles pannakse paika omad reeglid, kuidas see suhe välja näeb. Kuid siiski suhe on miski, mis seob kahte inimest, on see siis paberil kirjas või ei.
Mulle püüti mitu aastat selgeks teha, et noored inimesed ei tea, mis on armastus, nad on ju nii lollid ja elukogenematud, kuidas nemad saavad teada, mis on armastus... Ma ei salli seda, kui kõik pannakse ühte halli massi kokku. Erand kinnitab reeglit, olete kuulnud jah?
Jätan selle siin kohal katki, aga need vähesed, kes seda loevad. Tehke vähemalt enda jaoks selgeks, mida te elult tahate ja keda sinna kaasate...
Just thoughts, mul on kõik korras, nagu ikka...
M.
Tsiteerin: //Õnn ei saa olla midagi sellist, mis tuleb ja läheb, sellisel juhul see kas on või mitte; enamustel seda ei ole.//
ReplyDeleteSeega vähestel siiski on õnn?
Tsiteerin: //Samamoodi on armastusega, ei saa olla nii, et üks päev armastad ja teine mitte... Kui inimesed lähevad lahku, kuhu kaob armastus?//
Kuidas suhtud väidetesse, et armastus ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise? Näiteks armastad oma meest ning ühel päeval kaalub enesearmastus üle ja tahad olla ainult endaga, vaba, mitte suhtes? Või sõbrarmastus muutub teise sõbra suhtes tugevamaks ja hääbub esimese suhtes?
Tsiteerin: //Mulle püüti mitu aastat selgeks teha, et noored inimesed ei tea, mis on armastus, nad on ju nii lollid ja elukogenematud, kuidas nemad saavad teada, mis on armastus...//
Jah, ka mulle on püütud ja ka mina ei salli seda. See näitab osa seltskonna ja enese meelest "elukogenud" inimeste sapisust ja inimlikku küündimatust, just kui vanus ja elukogemus on korrelatsioonis, on täiesti võimalik, et üksik tänavalaps õpib 2 aastaga tänaval rohkem, kui mina neljakümne aasta jooksul.
Tahaksin rohkem Sinu mõtteid lugeda. Kuigi tean, et kirjutad vaid siis kui miski Sind tõeliselt kõnetab.
Aitäh oma mõtete jagamise eest.
Parimat soovides,
Sõber Sillu
Jah, ma tõesti arvan, et vähestel on õnn.
ReplyDeleteVõimalik, et see liigub tõesti ühest teise, hetkel mõtlesin ainult mehe ja naise vahelist armastus, mitte sõprade ega perevahelist armastust.
Tõsi, niisama ma ei kirjuta ;)
M.