In my dream we where so happy and in love.

See kuu peab täitma kohustuse, mida ma pole suutnud põhimõtteliselt 3 aastat teha. Peab suutma, suudan küll.
Sulle tundus see nii tühine eelmisel aastal, minu jaoks sugugi mitte, sa lihtsalt ei mõistnud, ehk mõistad nüüd paremini, või ei?

At least I'm happy in my dreamsright now.
Building perfect and happy life for Sims's, that's all I can do right now...

See kord pannakse mu kannatus proovile, saab hakkama, muidugi saab. Meeletult valus on muidugi, ent kellelgi on olnud sadu korda hullem, seega pole midagi, saan hakkama, hambad ristis läbi selle kadalipu!

Olete ehk tähele pannud, kui joonistada südant, siis selle parem pool näeb välja nagu küsimärk. Mina avastasin alles eile.


Lahendan kaheaasta tagust sudokut, jäi lahendamata siiski...

I'm alive, I'm in love feel it in my heart...

No matter what, I love you my dear.

Mõtted...

Ma ei usu heasse ega happy endingutesse... Need jäävad muinasjuttudesse. Päris maailmas on ainult halb ja halvem, nii on lihtsalt meie keskkonnas kujunenud, keegi ei jää heaks.
Samamoodi ei usu ma, et õnn on olemas; vahel läheb lihtsalt paremini kui muidu. Naljakas, kui vahel on kuulda " Täna on mu elu õnnelikuim päev!" ja natukene aega hiljem, jälle see sama lause... What? Makes no sense... Õnn ei saa olla midagi sellist, mis tuleb ja läheb, sellisel juhul see kas on või mitte; enamustel seda ei ole.
Samamoodi on armastusega, ei saa olla nii, et üks päev armastad ja teine mitte... Kui inimesed lähevad lahku, kuhu kaob armastus? Kas armastus jääb nii kauaks oma exi vastu, kuniks ei leita uus? Mis asi see armastus üldse on? Kuidas inimene saab aru, et ta armastab? Armumist on kerge defineerida, kõhus on "liblikad", tahad selle inimesega kogu aeg koos olla ning teda nähes nõrkevad põlved ja süda taob. Aga armastamine? Kust algab armastus, mõned ajavad armastus sassi hoolivusega. Been there done that, I think. Aga need inimesed, kes on olnud koos pikemat aega, kas nad armastavad üksteist või hoolivad? Või on nende suhe kestnud nii pikalt, et nad on lihtsalt üksteisega harjunud. Kaks elukogenut inimest on olnud koos 21 aastat, abielus, ning armastavad teineteist meeletult. Ma näen seda iga päev oma silmadega. Üks neist ütles, et kui teist pole öösiti kõrval, siis on "külm", kuna kaks keha on nii ära harjunud juba koos elamisest.
Uudistest näidati noormeest, kes oli prujus peaga ärandanud auto ning kohtus küsiti tema käest elementaarsed küsimusi, a la vanus, perekonnaseis... Perekonnaseisuks ütles noormees, et on suhtes. Kohtuabi oli imestunud ja küsis, kas abielus või vabaabielus või, mis moodi suhtes... Poiss vastas, et noh... niisama suhtes. Siit tuleb see suur aga, kui paberil pole kirjas, oled sa vallaline. Seega kõik need noored, kes on suhtes, tegelikult seda ei ole, see on vaid suuline kokkulepe kahe inimese vahel, milles pannakse paika omad reeglid, kuidas see suhe välja näeb. Kuid siiski suhe on miski, mis seob kahte inimest, on see siis paberil kirjas või ei.
Mulle püüti mitu aastat selgeks teha, et noored inimesed ei tea, mis on armastus, nad on ju nii lollid ja elukogenematud, kuidas nemad saavad teada, mis on armastus... Ma ei salli seda, kui kõik pannakse ühte halli massi kokku. Erand kinnitab reeglit, olete kuulnud jah?

Jätan selle siin kohal katki, aga need vähesed, kes seda loevad. Tehke vähemalt enda jaoks selgeks, mida te elult tahate ja keda sinna kaasate...

Just thoughts, mul on kõik korras, nagu ikka...
M.

Tühi..

Ma olen nii väsinud selles ärritumisest, mis on kestnud ligi neli kuud.
Ma olen nii väsinud sellest, et ma näägutan palju ja, et teised näägutavad.
Ma olen nii väsinud sellest, et kui meie mõistus ei ole kontrolli all me arvame, et tuleb kõik välja öelda ja hiljem teha nagu nagu kõik oleks korras.
Ma olen nii väsinud sellest istumisest ühe koha peal.
Ma olen nii väsinud sellest, et mu isiksust ei suudeta võtta sellisena nagu see on.
Ma oln nii väsinud sellest, et me ei räägi sinuga enam, ei jaluta sinuga enam, ei naera sinuga enam, ei suuda nautida momenti.

Ma teen ainult ühe lubaduse uueks aastaks, aga ma ei ütle seda valjult, muidu hakatakse nina alla hõõruma, kui mul see ei õnnestu.
Ma soovin, et Sa oleksid õnnelik, kuid mitte kellegi teise pärast vaid minu.
Ma olen egoist, kes vahel on liiga enesekriitiline ja haletsusväärne.
Mul on iseloom, millest mõningad aru ei saa...

Ma ei loodagi, et 1. jaanuarist 2012 kohe kõik muutub.

Mul oleks vaja motivaatorit.

Ma ei soovi teile head uut aastat, te peate ise midagi selle jaoks tegema, et ta oleks parem, kui see, mis meil hetkel veel on.

M.

Nukker...

Ma vist kirjutangi nüüdsest siia vaid siis, kui midagi metsikult halba juhtub...

Hetkeseisu ei anna kirjeldadagi, võib öelda, et ma kaotasin sõbra. Sa olid niii tore, nii armas ja ma armastan sind. Olin sind titest saadik näinud, sa kasvasid mu silme all üles. Teadsin kõiki su ulakusi ja tempusid. Hommikuti ajas mind nii närvi, kui sa akna all jooksid ja haukusid. Ma tahaks võtta tagasi kõik halva tooniga öeldud sõnad Sulle!!... Ma annaks kõik, et kuulda sind veel kord haukumas hommikul kell pool 8 akna all...

Kohutav ebaõiglus.... kohutav. Ma jään sind nii igatsema, ma armastasin sind nii väga...

Kuigi sa seda ei loe, aga südamlik ja siiras kaastunne Sulle, A. Keegi ei vääri sellist asja oma sünnipäeval... mitte keegi...

R.I.P. Carloskullakene! (W)