Ma ei ole väga ammu kirjutanud...

It's funny, how you can be sick for almost a month and you even doesn't know it. I actually don't know yet.. but sort of, and it's a little bit scary. And why me? That's the question we always ask when smth bad is happening to us, "why me?" I don't know, maybe because before we do smth stupid we think " That's never gonna happen to me!" How stupid... Human being is one stupid and selfish creature. I don't want to talk about it, why we are stupid, 'cause you know by youself, why.
If you ask me how do I feel, then I can't answer it, because I don't know... tired and sick? But mentally... That's also very complicated, I really don't know. I can't understand how I feel. I cant say that " I smile and laugh on the outside, but actually I cry on the inside." No definetly not, but I can't say that I'm happy at the moment. Sometimes expression on my face is maybe... horrifying, numb ect... But if somebody talks to me, then I start smiling and talking like one happy person. Why do I do that? I don't know... Maybe because I really am in a good mood, or maybe it's just a reflex.
Also, have you ever felt, that you just can't remember things that you said anymore? For the last months I started to forget things, not only what I said also what I did... Sometimes I can't remebmer what I wanted to do, or what I did last DAY! That has never happend to me before. I personnaly think, it's because I'm not thinking a lot lately, I mean.. I don't study, and my memory just dosn't work like it used to. I just need to exercise it, that's all, but, I'm too lazy...
I would really want to know, what's happening to me??? What is wrong with me, why do I feel that something crashed in million pieces and went lost... I don't know what to do... I would really like someone to come up to me, and help me... please... I'm really lost, like a child in the unknown neighbourhood. I'm very tired...tired of nothing and everything. And sometimes I feel very alone, even when my friends surround me. I miss that one part of me so much

Ma vajan seda tugevat õlga, millele toetuda.

palun...

Kergelt tüütab ära...

Viimasel ajal on mitu aspekti, mis mind ära tüütavad. Üks ei ole otseselt minu suhtumine inimestesse ja vastupidu vaid lihtsalt... silmakirjalikkus. Kergelt ebameeldiv on kuulda asju, mis sinu kohta on räägitud, küll natukene vähem, kui aasta tagasi, aga on räägitud. Ebameeldivaid asju... ja samas, mulle on paar nädalat hiljem ilusat nägu tehtud ja mängitud toredat sõpra/sõbrannat. Pinda käib, see on ka põhjuseks, miks ma ühe inimesega ei suhtle enam üldse, kuigi ma pean teda veel kuni juuni keskpaigani taluma ja siis on vabadus. Tõsiselt tüütab see silmakirjalikkus, tore on, et ma Sind ei näe ja ei suhtle Sinuga. Veel mind tüütab see, et mõned inimesed ei oska teistest s*tta kokku rääkida "õigetele" inimestele. Tihti peale kukub välja, et räägitakse kellelegi, kes räägib tagaräägitavale edasi. Või siis tehakse seda tahtlikult. Teate, palju õnne, mul ei ole midagi öelda.
Teine asi, mis mind tüütab, on seotud selle pisikese asjaga. Juhtub eks, aga tüütab kergelt, mis seal ikka. Mu "parimsõber", on vist kergelt haige, aga ei ole hullu, ravin ta terveks ja elu on lilleke edasi:)
Tegelikult kõige rohkem mind tüütavad jah inimesed hetkel. Minus on lihtsalt mingi nõks ära käinud, et ma ei suuda enam olla nende vastu tolerantne, kes olid kunagi minus vastu halvad... Teate, ma ei viitsi enam, mul on ausalt öeldes täiesti p*hui! Ei viitsi enam seda õrnukest mängida, kes andestab kõigile. Ühel inimesel on õigus olnud oma väidetega, eks ma olengi neid natukene kuulda võtnud. Eks need aitavad ka. Ma ei taha tunduda õel, aga ausalt, mul on mõndadest hetkel no nii ükskõik, et kui neid enam ei oleks, ma ei valaks ühtegi pisarat....
Üks aspekt, mis mind tüütab on see, et ma ei oska enam oma emotsioone välja näidata... Ma olen tuim. Seest ma võin olla väga kurb või väga õnnelik, aga väljast ma seda ei näita...
Aga olge tublid:)

Midagi nii head ja südantsoojendavat. Midagi nii armsat ja kallist. See puperdus, mis ei taha üle minna ja see pilk, mis alati silme ees on. See tunne, mis kõhus tekib ja tihtipeale ei taha kaduda. See soe tunne südames ja kõrvuni suu.

Sa oled imeline!

Väsinud

Tänane päev ol inii väsitav ja nukker. Koolis oli igav ja üksik olla, tuju ei olnud jsut eriti hea, autokool läks väga metsa täna ja oi-oi, mul on ülehomme eksam. ENAM, KRT KÜLL, EI SAA VIGU TEHA! Jube. Loodame, et täna ma lihtsalt astusin vale jalaga voodist välja ja homme on kõik korras ja tuju on jälle okei. Viimati olin ma nii läbi omadega juuli kuus, pea valutas ja silmad olid kergelt punakad + endast välja minemine oli väga kerge.

Crapy day...

Homne tuleb parem, kui oli tänane=)

Üks suurepärane nv on ees ning pärast üks suurepärane nädal. Oh, kergelt uskumatu, aga see on nii hea. Ma hakkan nautima seda nädalat. Ma ei tahaksi, et see nädal lõpeb, aga head ei tohi korraga palju olla. Seega, ma võtan sellest nädalast kõike=)

God damn it... Palun keegi öelge mulle, kust kohast tuleb see paranoia? Ah? No kust see jälle välja ilmus... Seda ei olnud nii pikalt ja jälle mul on sees kergelt pitsitav tunne ja hirm... Samas süda ütleb, et kõik on korras... Ma usaldan tõesti oma kullakallist südant rohkem, kui oma mõistust. Mul on oma südamega lähedasemad ja pikaajalisemad suhted, mida ma oma mõistusega kunagi ei saavuta... Seega rahune maha, kõik on korras.

Kuidagi masendavad on need viimased postitused mul olnud. Jääb mulje, nagu mul olekski kõik halb... aga tegelikult on ju häääästi. Tuleks üle saada sellest eneseväljendamisest siin vaid ns olla ilus ja tore edasi.

Midagi ilusat siis. ---------------->

Päikest teile, olgu see teil südames ja soojendaks teid!

Otsus...

Lühidalt öeldes olen ma hetkel nii metsas, kui üldse metsas olla saab. Kergelt hakkab tekkima paanika ning mõttet jooksevad kokku ja nutt tuleb kurku...

Miks sa varem ei mõelnud, idioot!

See on kuidagi nagu häiriv, samas mul on täiesti suva... Aga selle saab oki-doki varsti, võtab ehk aega. Peaasi, et ma ei kahetseks pärast. Aga vaevalt, et ma kahetsen, sest ma tunnen, et see oleks õige.

Natukene miskit ja kohe üldse mitte kui midagi

Pole paar päeva kirjutanud. Ega pole olnud vajadust ka. Ega ka praegugi ei ole, aga ma lhitsalt tahan kirjutada.

Mõtted:
1) Mul on hea meel, et me ei kuul uselle 30% alla:)
2) Ma väga tahan juba ülikooli minna
3) Tahaks minna tööle
4) Tahaks oma kodu
5) Tahan, et me kõik jääks kokku, aga see ei ole võimalik

Emotsioonid:
1) Neid viimasel ajal ei ole, kõik on väga neutraalne, mis on minu puhul hea?
2) Mul on väga hea meel teie üle^_^ ( kuigi te seda ei loe)
3) Would I be good w. and m. ? I hope so

Tegevus:
1) Tegevust viimasel ajal pole olnud... viimasel ajal? Ehk siis terve suvi? Ei... autokool on... muud miskit

Üks suur mõte!
MA TAHAN ENNAST POOLSURNUKS TÖÖTADA JA TUNDA, ET OLEN SAAVUTANUD MIDAGI HEAD OMA KÄTE JA MÕISTUSEGA =)

Nüüd kohe juba Buldogi sõpradega chillima=)

Tsauka!

Viimased kolm päeva olen ma näinud ühte ja sama inimest unes, ta on, kas rõõmus või õnnelik, teeb miskit keerukat või niisama lebotab, aga ta on kõikides mu viimase kolme öö unenägudes olnud. ( Ma näen öö jooksul vähemalt kolme erinevat). Ning täna jälle. Nägin ma teda unes. Ehk see on tingitud sellest, et mul ei ole võimalust teda enam näha, ning seega püüan ma unes temaga olla. Ma tean, et te mõtlete, et ma räägin K.st, aga vot ei räägi. Ning ausalt öeldes, alles nüüd ma tajun seda reaalsust. Kas see on võrreldav juuli algusega, pmts jah. Ainult et üks level madalam. I think you're great!

Õhtul Signe juurde ja siis viimase bussuga koju tudule, et saaks puhanuna ARKis teooria ära teha.

Bye-bye!

Kui see, kellega räägitakse, ei saa aru, ja see, kes räägib, ise ka ei saa aru, siis see on metafüüsika

Hei-hei!

Reedel oli Sillu ärasaatmispidu. Vaikne ja mõnus istumine oli. Ainult hommiku poole sain paraja šoki, aga see selleks. Ikka veel on imelik mõelda, et meie kallim, kui kuld Sillu läheb ära... Kõik lähevad ära. Mitte küll kõik korraga, aga lähevad. Selline see elu on.

Pärast reedet mind hakkas huvitama, paljud on mind üldse näinud tõsiselt endast väljas olevat, hetkel ma mõtlen selle all viha. Ma pakun, et meie seltskonnast on seda näinud vaid kaks inimest. Endalgi on vahel hirm, kui ma vihaseks saan. Tegelikult, enam ei pea kartma, sest ma suudan ennast talitseda, mitte nagu varem( nii ca 3-4 aastat tagasi, vb isegi 2).

Mõistus:" Marika, kas sa ise ka saad aru, miks sa seda tahad?"
Marika:" Ei saa, aga ma usaldan oma südant rohkem, kui sind."

Naaaaaatukene veel ja siis on september. Ausalt öeldes ma tahaks talve, ma arvan, et ma lausa naudin selle aasta talve. Tahaks minna Rahumäe surnuaeda, kuulata Terminaatori- Ingli puudutus ja nautida lund, mis sajab mu ümber ja see vaikus, kui ma korra klapid peast võtan.

Tsau.

Alustan ilma pealkirjata ja sissejuhatuseta, sest mul on suva.

Ühes räpiloos on sellised read nagu " Päevad läbi istun netis nagu mutid turu letis..." jne. No ausalt. Mul on netisõltuvus/raalisõltuvus nagu suurel enamusel. Tuli mõte msn ära kustada, samas, ehk seda on vaja kunagi. Aga, kui mul see on, siis ma alati login sisse. Mis mõttega? Ei olegi mõtet. Aga ära kstutada ma ka ei raatsi. Samamoodi on arvutimängudega. Pssitakse tundide, vabandust, mõned ka päevade kaupa arvutis, et mängida. Esiteks rikub silmi, teiseks virtuaalmaailm on vägagi paljudel mõistuse pekki keeranud.

Aina rohkem ja rohkem mind hakkab see asi huvitama ja ma tahaks seda arendada. Ja, ma arendangi.

Enamus inimeste klaviatuurid on s*tasemad kui nende peldikud. Seega mina puhastan enda oma täna ära.

Bye-bye!

I think I know why...

Vara veel suve kokkuvõtet teha, aga hetkel on ilm nii paha, et ei olegi enam seda suvetunnet, mis oli juunis ja juulis.

Hermann Hesse " Stepihunt"
Aleksei Tolstoi " Insener Garini hüperboloid"
Gert Helbemäe "Ohvrilaev"
Marion Andra "Pimend"
Mika Waltari "Sinuhe"

Plaanis on veel läbi lugeda Jeremy Stangroomi " Väike raamat suurtest ideedest; Filosoofia" ning kui aega jätkub võtta ka Paulo Coelho "Üksteist minutit"+ ma tahaks läbi lugeda veel mingi raamatu filosoofiast ja midagi mditsiini vallas ja siis veel "Astraalränd algajatele". Seega ma ei tohiks konutada siin ekraani ees, vaid võiks minna lugema. Aga enne panen siia kirju eredamad suvemälestused.

Suve algus pidi algama suurema peoga, ehk siis minu ja Lauri 18. sünnipäevaga. Aga ei, ma suutsin kõik pekki keerata ja ei pidanud oma sünnipäeva, vähemalt sai seda Lauri teha. Juunist hakkasin käima autokoolis. Siis juuni lõpus käisin raha teenimas, ku iteised rannas molutasid. Juulis sai siiski rannas käidud. Juuli alguses saatsime K. ajateenistusse. Kas tõesti võib öelda, et tollest hetkest hakkas aeg kiiremini minema? Niisama istumised ja olemised sõpradega, võisin tunda juba natukene rohke suve, sest juunis ma seda praktiliselt ei tundnud. Ausalt öeldes... ma ei oskagi selle aasta suvest siia midagi kirjutada. Sest, ma pean tõdema, nagu mõningad meist, et see suvi jäi väheke igavaks. Alles on jäänud veel paar nädalat, kuhu on sisse planeeritud Sillu ärasaatmispidu, mu ARKi teooriaeksam ja siis suvelõpupidu(?).

Eile õhtul, päras pikka raamatulugemist, tekkis mul uni ja otsutasin maga heita. Isa läksid kuidagi varem magama, kui tavaliselt, ema magas vist juba. Kell võis olla natukene enne 00:00. Isa lülitas elutoa tule välja ja oli vaikus... Tavaliselt ma pean uinuma telekalärmi saatel, aga täna ei. Üks väga erakordselt mulle kallis inimene ütles mulle kunagi. " Ära kunagi karda iseendaga olemist, naudi seda. Sa saad olla iseendaga, enda mõtetega täielikus vaikuses. Analüüsida, niisama mõtteid mõlgutada, lahendada enda probleeme. Kasuta seda võimalust. Mina teen seda enne magamaminekut alati. Vahel ma uinun naeratus näol, aga vahel pisar silmas. Ma võin lausa öelda, et mõtlemine on kahjulik, sest tahes tahtmata me arutame ju probleeme rohkem, kui analüüsime mingi toredat seika. Alati ei pruugi abi olla teistest, kui sa ise endas selgusele ei saa." Sellised targad sõnad sain ma temalt. Tavaliselt ma olen põdenud enda probleemide analüüsimist ja või üldse enda olemise analüüsimist. Aga eile ma tundsin, et ma tahan seda. Lamades selili, käsi pea all lahkasin ma vist esimest korda elus oma iseloomu nii võrd, et mul oli tunne, nagu ma oleks alasti. Vähemalt ma sain enda tegudes rohkem teadlikumaks ja ka enda iseloomus. Kõlab naljakalt? Vahest tõesti, aga mul on tõsiselt tunne, et mõned asjad suudan ma endast täielikult ära kaotada. Ma nüüd ei tea, kas see oleks hea või halb? Eks katsetamise käigus tuleb välja. Seda ütlete mulle teie, sõbrad, kas ma muutun paremuse poole või ei.

Aga seniks ma lõpetan. Kuigi ma tahaks kirjutada siia üht mõtet, mis mul eile õhtul oli, ma ei tee seda. Sest ma tahaks seda teile näost näkku kunagi öelda, kui õige hetk on käes. Millal see õige hetk tuleb, seda ma ei tea ja loodan, et seda ei tule ka.

Toredat päeva jätku.

Elamused

Käisin täna emaga ja mõlema kutsuga Aegviidus ema sõbranna juures. Jõudsime sinna, tegime pika tiiru metsas. Sjuuuper vaba tunne oli, värske õhk, puud, loodus...VABADUS!!! Nagu eilegi õhtul Vanakal, kui ma seisin üksi mäe all, kuni teised olid üleval. Nii vaba tunne tekkis, vaatasin tähti ja kuulasin, kuidas keegi kõrval põõsas liigutab. Eile nägin kokku neli langevat tähte. Aga tagasi Aegviidu juurde. Käisime vaatetornis, kuhu sai väga ilusa vaate Kõrvemaa matkaradadele. Kahju, et piltidele ei jää seda vaadet, mis saab oma silmadega. Oleks tahtud seda kõike endasse sisse ahmida ja jäädagi vaatama seda ilusat loodust, mida meie väike Eesti pakub. Pärast läksime tagasi sõime ja olime niisama mõnusad. Kuigi, 13. ja reede lõi korra välja. Selle ema sõbranna üks suur kutsu tuli mu koerale kallale. Õnneks ta viga ei saanud, lihtsalt sai paraja šoki. Mul tuli käiku lasta oma jalad, et see koer minema saada. ja tagasi teel oleks äärepealt matsu pannud.

Jõudsime koju, passisin niisama. Ja siis otsutasin minna rullitama Kakumäele üksi. Väga mõnus oli. Nagu for real! Kokku sõitsin vist mingi tunnikese Mustamäelt Kakumäele, seal mööda seda terviserada ja tagasi mustakale. Võttis higiseks küll ikka. Tagasi tee läks vähemalt kiirelt=) Peaks tihedamini rullidega trenni tegema.

Nüüd puhkan kodus. Homme autokool ja niisama chill/nill, pühapäeval Side pataljoni.

Enamused teist on ära, seega mõnusat olemist teile;)

Uuendus

Uuendasin tsipa oma blogi, loodan, et meeldib=)

Eile oli väga lebo päev, mitte midagi ei viitsinud teha. Õnneks õhtul peksti mind rullitama. Oh god! Viimati käisin ma rullitamas mingi 10 aastat tagasi. R. tuli mu maja juurde ca viieks ja sealt me liikusime J. poole. Teekonna algus oli üpriski konarlik ja naljakas. Kõige õudsem oli Nõmme mäest üles minna. Vähemalt nii ma arvasin, aga ei olnud see midagi õudne. Veeresime J. ma ajuurde ja sealt edasi Vabaduse pst.' le ja sealt pikalt pikalt edasi. Mõnna-mõnna-mõnna. Jõudsime Laagri kanti, läksime üle tee ja Nõmmele mööda teist teed tagasi. Väga kihv oli, pole ammu juba spordist nii palju rõõmu tundnud! Või hoopis tegi sesltskond olemise super heaks:D Suure adrena laksu sai Nõmme mäest alla veeremine. Õnneks jäime mõlemad ellu, kuigi viimane kurv oli keerukas.

Täna õhtul, siis ratastega chillima, ei tea veel kuhu, aga, eks näis.

Ei viitsi täna midagi deepi siia kirjutada. Kui ainult et, tahaks juba järgmise aasta juuni kuud, kui kõik mured on möödas ja algavad uued mured. Aga peaasi, et hetkesed mured on lännud selleks ajaks. Aga hetkel püüan jukerdada siin ühe mp4-ga, ehk saab hakkama. Kui seda eesti räppi vaid vähem oleks, ehk saaks kiiremini hakkama.

Aga tšu-tšu frey ja olge mõnsad!

Runaway train never comes back...

Mõtlesin kirjutada täna sellest, et, miks inimesed vastavad alati küsimusele, " kuidas sul läheb?" ühtemoodi, ehk siis "hästi" ( mitte kõik, aga enamused). Siis mul tuli pähe, et paljdues blogides on see juba kajastanud ja mulle ei paku pinget korrata vanu teemasid, küll mu enda vaatenurga alt, aga siiski. Seega ma pean välja mõtlema uue teema...

Tegelikult, kirjutan ma siia ühe eilse dialoogi...
A:" Tead, sa pole üldse enam selline nagu varem..."
M:" Mis mõttes?"
A:" Sa oled viimasel ajal nii... nii tõsine."
M:" Eee... ega see tõsidus ei tähenda, et mul halb tuju oleks ju."
A:" Ei-ei. Ma ei ütlegi, et sa halvas tujus, aga sa oled tõsine. Sa ei lollita enam üldse ja võtad kõike nii teistmoodi..."
M:" Mida sa sellega öelda tahad, et võtan teistmoodi?"
A:" Noh, näiteks varem viskasid sa alati nalja koos minuga, nüüd muutud tõsiseks,kui varem oleksid midagi tobedat või naljakat öelnud. "
M:" Aga, ma ei ole enam see 14-aastane, kes ma olin. Ma ei viitsi enam kogu aeg lollitada ja rumalusi rääkida. Jah, vahel mul lööb mingi kusi pähe ja ma hakkan käituma nagu idioot, või hakkan seltskonnas lollitama koos kellegagi... Ja alles eile me tegime rumalusi rannas, mäletad?"
A:"Ei mäleta. Ma ei tea... võib-olla, aga ma ei mäleta."
M:" Okei, see selleks. Aga, kas sul on siis minuga nüüd halb olla, et ma vahel olen tõsisem, kui varem?"
A:" Ei ole! Ma... lihtsalt mainisin"
M:" okei..."

No jah, see ei olnud üllatav, sugugi mitte. See dialoog on meie vahel läbi käinud alates selle aasta jaanuarist kuni aprillini... Siis see vaibus ja nüüd jälle, 4 kuud hiljem, see sama etteheide. Tõsidus. Kas see segab elamist, kui ma vahel olen tõsisem, kui muidu? Ma ei jaksa kogu aeg pingutada oma seitset lihast, et naeratada ja ma ei kurna ka oma 40-t( või palju neid ka ei oleks), et mossitada.

Ausalt öeldes, on mu pea täiesti tühi ja iga lause, mis siia tuleb on välja pressitud. Tegelilt ma ei viitsiks siia üldse kirjutada, aga teen seda ühe inimese heaks=)

Mul on viimasel ajal kogu aeg ajus nagu mingi udupilv. Ma ei jaksa ega suuda mõelda. Autoga sõites ka, kui ma jään foori taga seisma, muutub mu pilk uduseks ja ma nö kaon sealt autost, kuhugi ilusasse kohta. Kui läheb roheliseks pean ma ruttu-ruttu kõik mõtted koondama kokku ja tulema endasse tagasi. See on suve viga... Ma olen unustanud, kuidas tuleb mõelda. Naljakas, kas pole? Ja ka kirjutamisega on mul raskusi. Kirjutasin kaks päeva kirja ühele inimesele. Käsi ei kuulanud üldse sõna ja käekiri tuli veel hullem, kui tavaliselt. NING ma kirjutasin ümbrikule oma perekonnanime valesti. Šokk, kind of... Damn, naine, võta ennast kokku, ütleks selle peale. Eks ma saan oma mõtlemisvõime tagas septembri lõpuks ja siis ja siis... oh jah...

Toredat päeva jätku teile!

Täitsa puruks

My make-up may be flaking, but my smile, still, stays on!

Mine metsa, mida sa suitsetad seal. Kogu see p*sk tuleb ju mulle tuppa. Argh...

" Tead, sa oled üks tugevamaid inimesi, keda ma tean."

Ainult tugev inimene suudab kõigi ees näidata oma nõrkusi...

Tahan Sind näha, suudelda, kallistada, öelda, et armastan Sind ja pisaraid pühkides lahkuda...

Eile oli Signe juures pitupitupituuuu. Väga chill oli.

Ma tahan, aga ei oska siia miskit kirjutada, ju ma siis rääkisin ennast eile tühjaks...

Aga:D Roheline tee on heaaa...

ma ei tea... Head ööd!

Rehab

Kunagi ma kirjutasin, et ma tahaks, aga ei suudaks minna kuskile üksikusse kohta ja veeta seal nädala, sest ma läheks hulluks. Tagasi mõeldes, ei saa ma aru, miks? Hetkel mul oleksi vaja just nimelt seda mõnusat vaikset üksikut kohta, kus ma saaks teha, mida ma tahan, kus ei oleks mingit tsivilisatsiooni, ei oleks mitte midagi. Ei, tegelt... seal oleks kõik... kõik, mida ma hetkel vajan. Mul ei ole siinsest eulust kopp ees, aga mul viskab see rutiin vaikselt üle. Ma ei ole tüdidenud oma sõpradest, vanematest, tegevustest. Ei, ma tõesti ei ole. Aga ma tahan aega iseendaga. Ei, ma ei ole kurb, samas, ma ei ole ka õnnelik. Kuidas siis nimetada seda seisundit? Eile, kui ma kõndisin Männist koju, siis mind valdas naljakas tunne. Mul oli terve õhtu naljakas tunne. Kõik oli nii võõras... ma ei tundnud ennast mugavalt. Mitte seltskonnas ei tundnud ennast mugavalt, vaid oma kehas ja oma mõtetega. Ma nagu poleks olnud mina ise... Heh, sama tunne oli mul enne 10. klassi, kus mul oli alati see tunne sees. How come see nüüd välja lööb? Ma tahan tõesti nädalaks siit ära. Üksi, nii, et keegi ei tea, kus ma olen NING, et keegi ei tahaksi teada, kus ma olen. Elada nädalakse nagu mingi kurjategija, kes lavastas oma surma ja on inimeste arvates surnud, aga siiski elab oma nurjatut elukest edasi. Vot seda ma tahaks. Et ma saaks liikuda vaid öösel, et mul käiksid külmavärinad üle, kui ma kuulen kellegi samme. Et keegi ei teaks, et ma olemas olen. Aga ainult nädalaks, sest ma tean, et kui ma lõpuks tuulutan endast välja selle vana "mina", siis ma vajan hirmsasti jälle seltskonda ja oma pere ja sõpru.
And maybe I will...

pisut õnne ja tõelisi sõpru
Kõik mis ma vajan
teadmisi ja täiskõhtu
kõik mis ma vajan
kohta kus pugeda põhku
kõik mis ma vajan
hommikuid ja pikki õhtuid
kõik mis ma vajan

Das ist fantastisch!

Üle pika aja olen ma õnnelik ja rõõmus. See tunne on siiani alles, see silmapilk on siiani alles, see sekundimurdosa tollest hetkest, kui pilgud kohtusid. Tõesti super! Ma oleks eile vast isrgi kõige jobumale inimesele midagi head teinud/öelnud! Aga see selleks=)

Meil on 1. august, seega ainult üks kuu veel ja enamus meist hakkab jälle koolipinki nühkima ja vinguma, et tahaks suvee tagasii!!! Ma ei tea... tavaliselt on mul nukker, kui on juba august, see aasta ma olen isegi rahul, et aeg nii ruttu lendab. 12. klass...abituurium... naljakas mõelda. Aga, eks see õa läheb kiiresti, uskuge mind, mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg läheb;)

Mis siis veel head... väga lühikeseks jääb tänane postitus, aga mul ei ole lihtsalt midagi juurde kirjutada;)

Seega, nautige seda 1. augustit, sest see on selle aasta viimane!

Tühjus

Kas asi on minus või minu uskumises või asi on ärasõnumises... Pole esimene kord, kui tuleb see uudis, et sorry, aga jääb ära, oota veel... Ma ei süüdista mitte kedagi ,sest ei ole vaja süüdistada, sest keegi ei ole otseselt süüdi. See ei ole maailma lõpp, aga eks ma eile murdusin, järjekordselt. Mul on nii piinlik, et ma nii kergesti murdun... why oh why? Ma tean, et need tunded, mis mind valdavad( jälle ma jahun enda tunnetest), on loomulikud, aga no miks, krt, küll need pisarad nii kergelt kipuvad tulema. Hetkel ma ei nuta, ei ja ma ei ole ka nutu äärel. Üldse pärast viimast suuremat tundepuhangut enne Janeti sünnipäeva muutusin ma korra kalgiks, vb te ei pärganud, aga mina tundsin, kui ma suhtun asjadesse natukene teise pilguga kui muidu... Seda võib nimeatada tunnete mahasurumiseks ja endale valetamiseks. Ei ole mõtet. Eile sain järjekordselt aru, kui ma olen vahel päevad läbi üksi kodus ja, kuidas ma teda igatsen. Igatsen ta häält, ta ilusaid rohelisi/pruune silmi, seda imekena naeratust, ta pehmeid kallistusi... Ma tean, et see on ainult 11 kuud, aga, mis saab siis, kui ma murdun täielikult? Kui ma lihtsalt ei suuda enam... Eile küsisin ma Sillu käest, et, kas ma olen nagu peata kana ilma Kaarlita... Ta tegin imestunud silma pähe ja ütles isegi veidi kurjema hääletooniga, et sugugi mitte.... Ja üldse, Sillu, Erko ja Länsu... see, mis ma eile teile rääkisin, siis nii ma tol hetkel ka tundsin, aga mul on nii hea meel, et mul nii suurepärased sõbrad on, suur aitäh teile! Kahju, et Kilu seda ei loe, aga ka temale suur suur aitäh, et viitsis mu ära kuulata ja tulla minuga jalutama!
Te kõik, kes me siin teiega kõige rohkem suhtleme, olete vapustavad inimesed. Ma ei taha kõlada labaselt või banaalselt, aga tõesti... nagu üks suur pere:D

Aga ma nüüd lõpetan, kogu asi jääb küll poolikuks, aga ma ei taha enam ennast piinata...
Olge nunnud, tsauu!

Almost

"Nii natukene on veel jäänud!"
"Ma juba nii ootan seda!"
"Oh, oleks juba..., siis ma saaks seda!"

Tihti peale me ütleme nii, kui me tõsiselt kogu hingest midagi ootame, eriti, kui me ootame seda kaua...Lõpuks saabub see päev, mil me saame oma oodatu tehtud/nähtud/saadud ja siis on kõik läbi... Päev või paar on veel sees see värin, see adrenaliin ja need ergsad mälestused, pärast seda on kõik kutupiilu... Võib ainult meelde tuleada neid mälestusi ja elamusi... Kui hakata mõtlema, siis vahel on see ootusärevus ja see ootamine palju parem tunne... Eriti see päev enne tähtsat sündmust... Te ei arva nii? Mulle endale kohutavalt meeldib see kõhuvalu, mida nimetatakse adrenaliiniks, mis mu sees aina suureneb, mida lähemale jõuab mu kauaoodatud päev. Mulle meeldib see tunne, nagu mu sees elaks keegi, käed tahavad tegevust, istuda ei suuda ja tunne nagu kohe kohe süda vupsab välja. Kuigi mu iseloomus on väga palju kärsitust, meeldib mulle ootamine. Mida kauem on ootamine, seda magusam on see hetk, mil ma saan kätt selle, mida tahtsin. Nendel hetkedel on mul nii öelda millegi nimel elada... Ning, kui kauaoodatud päev saab läbi, hakan ma ootama uut ootamist. Ka hetkel on paar asja, mida ma väga väga ootan=) Ja, mida lähemale jõuab selle nädala lõpp, seda enam hakkab mu kõht kipitama, süda puperdama ja muudkui tuleb naeratus näole.

Hetkel hakkasin lugema ühe Soome kirjaniku raamatut, mis kannab pealkirja "Sinuhe". See räägib ühest egiptlasest, tema elust ja toimingutest. Väga huvitav raamat on. Ainus probleem on selles, et seal on üle 700lk... Aga noh, varemgi nii pakse raamatuid loetud, saab ka sellega hakkama;)

Hetke mõtted:
Peab tõdema, et neid ei ole. Ma pole viimastel päevadel väga mõelnud, mul pole aega olnud. Kõlab küll tobedalt, aga mõtlemise all mõtlen ma juurdlemist ja arutlemist endaga... Haha, kas mul tõesti ei jätku aega iseenda jaoks? Ju siis mitte. Tekib küsimus, "miks?" Aga äkki ma hoopistükis väldin iseenda seltskonda, et vältida teemasid, mis sealt võivad pinnale ulpida ja toovad välja mõtted ja emotsioonid, mida ma kohe üldsegi ei taha...

Lülitan nüüd kohe kohe arvuti välja ja hakkan raamatut edasi lugema=)
Ciao!

Kaua võib?

Sissejuhatuseta ütlen, et ma olen tavaliselt salliv inimene. Mul pole midagi mu naabrite vastu, ma isegi ei tunne neid. Aga 5. korruselt naabrid, kes on otse meie pea kohal... need on ikka parjad... ma ei tea, mis asjad. Tegelikult, mind häirib vaid üks neist pereliikmetest seal. Pereema. Ma ei ole teda kordagi näinud. Tavaliselt ta elab siin vaid harva nädalavahetuseti, see suvi elab ta kogu aeg siin. Hääle järgi on ta üpriski noor. Neil peaks olema väike poeg, vanuses 4-6 vist. Kuna minu aken ja rõduuks on lahti ja samamoodi kas neil, on kuulda kõike, mida see naine seal räägib. Või, õigemini öeldes kiunub ja karjub. Iga päev on mu tuppa kuulda, kuidas ta karjub või möliseb oma väikse pojaga. Peaks juurde lisama, et tegu on vene perega ja sellel naisel on parajalt temperamenti, natukene liigagi palju. Üks asi on karjumine, teine asi on selline vastik veniv hääl, mis lihtsalt kõikab kõrvu ja aju. Ma ei saa aru, kuidas suudab üks inimene päevast päeva sõimata, olla pahur, möliseda ja suitsetada seda suitsu nii palju, et terve mu tuba haiseb vahel. Täna oli väga hästi kuulda, kuidas proua Möliseja rääkis kellegiga telefonis. Tahtmatult kuulsin ma, et tegu on ta tütrega. Võib-olla teise abielu tütar või tütar elab iseseisvalt. Vanust ma ei saanud teada, aga jutujärgi, mille üle ema sõimles teda, oleks võinud tegu olla teismelisega. Põhiteemaks oli see, mis seda naist närvi ajas, et tütar valetab ja ei loe ning nutab alati, kui ema temaga räägib. Okei, see selleks. Mul suva, mis see tütar seal tegi või ei teinud, mul ei ole temast kahju, mul on lausa suva, aga pagan küll, kuidas see naine mind närvi ajas. Need põhimõtted, mida ta välja ütles, need lause ehitused. See kõik oli vastu karva ja vasturääkiv. Tuues näite.
"V*ttu küll, mida sa vingud jälle. Muidugi, p*tsi küll, te noored ropendate ja vaatate pornot, aga nah*ui, miks te ei või vahel ka korralikud olla?"
Jutu käigus rääkis ta veel, et tütar ei austa teda. Karta on. Kui tahta enda vastu austust, siis peab ka vastavalt käituma, et tekiks tahtmine austada. Mina küll ei tahaks austada sellist inimest, kes ise päevad läbi möliseb ja alavääristab ning oma suuvärki ei hoia üldse.

Lihtsalt viskas kopsu üla maksa see täna. Ei, ma ei vihastanud ega midagi, ma ei teinud teist nägugi, aga mind lihtsalt pani järjekordselt imestama see käitumine. Võib-olla on sellel naisel tume minevik, võib-olla on ta lihtsalt bitch. Võib-olla ma ei tohiks teda üldse arvustada. Maailmas peab ju selliseid ka olema, või, mis?

Btw, sain oma koolisisese teooriaeksami tehtud, 3 viga oli, lubatud oli 6. Jehuu;)

Aga olgu mõnusad, nvks lubas vihma;)

Tsau!

Lõpusirgel

Huuh... täna tuleb teooriasiseeksam( autokoolis). Olen pmts 110% kindel, et saan selle läbi minimaalsete või üldse ilma vigadeta. Siis jääb vaid sõiduõpetajaga rääkida ja asi ongi korras... siis ongi jäänud panna vaid aega ARKi kirja ja hakata tegutsema selle nimel, et teha ARKi eksam esimese korraga läbi. Kas see mul ka õnnestub? See oleneb täiesti minust endast.

Enesetunne
Üpriski paha on olnud viimastel päevadel, pea valutab õlad ja kael on kanged ja üldse kuidagi nõrk on olla... Kahtlane. Vaimselt on kõik tip-top. Tuju on hea, ainult see pisike värin autokooli eksamite pärast on sees.

Mõtted
1)Ema saatsi mulle emailile ülikoolide nimekirja... Tegin selle lahti, vaatasin seda ja panin kinni... Just täna rääkisin ka Rauntsiga sellel teemal, et mul pole õrna aimugi, mida edasi teha. Asjad, mis mind natukenegi huvitavad on mu tuleviku jaoks mõttetud... Eks mul on veel kuu aega mõelda, kuna septembriks tahan ma juba kindel asjades olla. Ei saa ju olla nii, et ma ei leiagi endale selles maailmas kohta? Või saab? Vaevalt...

2) Peab mainima, et palju kergem on juba olla. Ma ei tea, miks ma jahun sellest siin nii palju, ju vist sellepärast, et kogu see asi läks mulle siiski hinge.

3) Lugedes Janeti viimast postitust pidin ma päris paljudele ta küsimustele jaatavalt vastama. Nii kurb, kui see ka ei oleks.

4) Üks väga tore inimene rääksin, et ma olen eriline, ning mitte ainult tema jaoks. Kindlasti mitte ainult tema jaoks... aga, ma ei ole endas seda erilisust veel märganud, kas ma siis tõesti erinen teistest iseloomult nii võrd, et minusuguseid on vähe? See oleks muidugi fantast, kui ma oleks n.ö. one of a kind... ei, mul on hea meel, kui ma olen eriline oma lähedaste jaoks, aga ma tahaks ise ka ennast erilisena tunda, kas või enda jaoks. Tunnetada seda, mida teised mu vastu tunnevad.

5) Viimase 2 ja poole nädala jooksul olen ma hakanud väga hästi oma vanematega läbi saama... Sest ma olen ennast kuidagi lõdvaks lasknud, mul on hea ja naljakas nendega koos olla üle pika aja.. =)


Aga, wish me luck, et ma saaks oma asjad ruttu ja hästi tehtud:D

Tsaukaa!

Vässukas

"Sa pead naerma elu üle, mitte nutma. Ma tean, et sul tuleb raske periood, aga selle peavad kõik läbima... ma armastan Sind!"

16. oli siis Janeti sünnipäev. Väga chill ja mõnus istumine oli. Kuigi eelnev öö oli täiesti magamata, suutsin ma üleval olla ning suutsin ka muudki, kuigi eelneva öö jutt oli tihti peale pingsalt silme ees. Paljud käisid eile õllekal, see aasta jätsin ma vahele, ning ei kahetse ka.


Pool suve on lännu, pool on veel ees. Ausalt öeldes mulle meeldib, et aeg nii ruttu läheb. Tahaks minna kuhugi tööle... Aga hetkel juba hilja + ma kardan, et siis ei jääks mul muudeks asjadeks ja sõpradeks aega. Nkn õppeaastal, eriti talvel me ei näe üksteist peaaegu üldse, seega suvel võiks võimalikult palju midagi koos teha.

Üldse ei jaksa lugeda ega õppida, kuigi ma tahan, aga energiat ei ole...

It's another day for you and me in Paradise...

Kind of catchy....

I can't tell you that it's easy to me, 'cause to heat is f*cking my brains. Today I fell asleep after two a.m. I guess... Dunno. But I woke up at eight, when someone couldn't lock the door properly... I think, it was my mother. Then, at fifteen to nine a.m. my grandmother called and came here. She brought present for my mum and dad. It's their anniversary today, they have been married for 20 years. Congrats, folks!

About the heat now... 'cause of that It's kind of hard to sleep, so I'm tired.... I'm really tired. One positive thing is, that one thing is becoming very easy to cope with.

Autokool täna kell 11:00... Ma ei taha sinna minna... ma suren ju sinna autosse ära. Konditsioneeri ei ole, ainult aknaid saab lahti teha ja ahmida sisse seda kuuma õhukest;)

I'm sending you a good night kiss, so you can sleep well, see beautiful dreams and be happy.

Jooge palun palju vett ja ärge jumala eest randa päevitama minge:D

Sincerely,

Marika L.

A big warm tear was on her cheeck, until it fell on the tabel, but she didn't care. She was too busy staring at the picture...

Noniii... Viimased päevad on olnud üpriski tegusad. Kakumäe, rand, autokool + autokool..., lugemine ja natukene ka õppimist. Midagi erilist. Suhteliselt üksluine. Tahaks minna sõpradega kuhugi ja olla... lihtsalt olla, et ma ei peaks üldse millelegi mõtlema. Aga ei, alati on mingi takistus ees. Nagu tänagi, kui mind kutsuti randa, aga ma ei saanud minna. Seega, padavai koju, mõttega, et ma hakkan õppima ja lugema, aga oh ei... Istun juba kolmandat tundi arvuti taga ja raiskan aega. VÕTA ENNAST KÄTTE!!!! Peast käib kogu aeg läbi mõte, et ma olen liiga laisk... Vahel hakkab eneseusk kaduma, kuid kuskilt hüppab välja see teine mina, kes teeb halvale otsa peale.

Funny to think, that I have all the time in the world now. NO I had that all time in the world before too, but I din't use it alone, I sharedit ... I shared 90% of my free time... And I loved it. But now I have all the time for myself, it's really strange you know...

Ma arvan, et igaüks on kas või natukenegi kunagi analüüsinud enda või kellegi teise käitumist... Mõelnud, miks ta nii teeb, miks ta nii ei tee, mis tal ometi viga on? Onju? Seda minagi. Mind hämmastab inimesti psühholoogia ja mõtlemine, see on midagi erakordset. Vahel, kui me planeerime oma käitumist ette ja arvame, et kui kunagi see situatsioon on käes, siis me käitumie just nii, nagu me planeerisime. Kas see toimub? Vahel harva, tavaliselt inimene ei suuda ennast sundida, kui tunded on mõtlemisest tugevamad.

Why do I even bother, writing all this here. Maybe 'cause I want others to know, what I am thinking. Or maybe I'm writing it to myself, to read in the future, to remind all this.

The most stupid thing you can do is to lie to yourself. Sometimes I do it very often. Like now. Past three or four days I have been lieing to myself... And how do I feel? Upset and I feel kind of helpless...

Can we pretend that airplanes

In the night sky

Are like shooting stars

I could really use a wish right now....

Järgmine nädal on Janetil sünnipäev ja järgmine päev Õllesummer:) Loodan ,et tulen rahadega välja. 23. juulil tuleb mul koolisisene koolieksam( autokoolist räägin)... Loodame, et ARK-iga läheb hästi ja augustis saan olla teile kaineks autojuhiks;)

Head rannailma teile, olge rõõmupallid ja tublid;)

Bye-bye!

Midagi uut...

Mõtted:

Vahel läheb rong rööbastelt välja ja paneb puusse, aga vahel läheb asi õnneks ja jäädakse ellu, rong pannakse tagasi rööbastele ja sõit läheb edasi. I think that this is called luck.

It's the same old thing, but now it's new to me... I now why, but I can't or just don't want to explain it. I think, that maybe it will bring vack old "me", maybe not. I hope not... Just, give me some time, give me the time to get back on track. Don't pitty me, please, just let me be, don't ask me questions, but if you really see, that I can't cope with it... then... then suit yourself...

I hate that sometimes I just can't understand, that everything is actually right, that nothing is wrong... I adore those, who know what to do and how to behave. I adore who aren't so emotional.. especially with small things... like I am...

I'ts okay, it's allright, I've got something that you don't mind (8) :P

In the night I'm not the same person at day time.

Caio- Bella! Varsti näeme...

M.

Hei-hoopstiii

Täitsa jama, kus on meie ilus ja soe suvi. Tegelikul täna isegi üllatavalt soe, kuigi tuul on jahe.

Pean suvega läbi lugema 5 raamatut, vähemalt viis. Isegi vähe. Hetkel juba üks läbi ( H. Hesse "Stepihunt") ning teine juba käsil ( A. Tolstoi " Insener Garini hüperboloid"). Üritan võimalikult palju lugeda, aga lihtsalt ei jõua. Ei, aega mul on. Autokool ei võta palju vaba aega ära. Tahaks suve lõpuks load kätte saada(A), eks näis. Hetkel veel nii palju ei keskendu vajalikkudele asjadele, aga eks selle aasta juuli kuust hakkan panustama palju aega õppimisele, autokoolile ja spordile. Ma olen selle mõttega juba nii ära harjunud, et see ei heiduta mind enam, muidu on kahju, aga mis seal siis ikka, loomulik asi siiski. Peaasi, et sa seal tubli oled =)

Mis veel. Ah jaa. 4. juunil oli mul ju sünnipäev. Jee-jee. Aga see ei ole nii suur asi.

Pagan, ma ei oska siia miskit kirjutada, et teistel oleks huvitav lugeda. Ega's midagi, kirjutan siis, kui tuleb midagi huvitavat ka pähe.


Returning back to my old life for a while?

Mental breakdown

Ma olen endas nii pettunud.... Ma pole kunagi olnud endas nii pettunud. Hetkel mind ei huvita, et suvi hakkab kohe, et varsti on jälle soe, ning et ma saan lõpuks 18. Ma olen oma 18. sünnipäeva alates 16. eluaastast nii väga oodanud, aga hetkel mind ei huvita, saagu ma kas või 15... Ei loe. Ma ei saa lhitsalt aru, kuidas ma sain ja saan olla nii rumal ja naiivne oma tegude suhtes. Miks kurat ei suuda ma võtta vastutust. Pagan küll, ma olen pmts 18 ja mõistust ei ole üldse. Eriti valmistab pettumust, et ma ei suuda iseendagi eest vastutada... Kuidas ma siis üldse kavatsen elus edasi minna? Terve elu loota kellegi suurema ja targema peale? Muidugi mul on super hea meel, et mul on nii head endast vanemad ja targemad sõbrad, kes on mulle üle aasta juba aru üritanud pähe panna. Heh, vb te isegi ei ole seda märganud... Aga aastavahetusest sain ma aru, kui väike ja rumal ma veel olen. Peab ennast kokku võtma... PEAB! Aga nagu üks inimene ütles, peab mul see klõks peast läbi käima, et tõsiselt aru saama, mitte niisama endale väja mõtlema, et ma saan ja suudan. Mul on nii piinlik vaadata talle otsa... Kuidas ma üldse võisin talle nii teha? Ma ju armastan teda, ma olen terve oma ele teda armastanud. Aga ikkagi ma astusin juba 3. kord selle reha peale ja sain laksu vastu nägu. Okei, kolm on kohtuseadus... Aga see ei pea ju nii olema... ma ei taha enam selles valdkonnas elult vastu näppe saada. Äkki mul oleks psühholoogi vaja? Ma lihtsalt ei saa enam aru, kust kohast tuleb mul õhtuti see lapselikhirm, et ma magama ei saa jääda, et ma olen paranoiline, et mul vb on nö probleeme selle asjaga... mul on vaja vastuseid, terve elu me elame küsimustega, üritades leida neile vastuseid ja, mida rohkem me teada saame, seda enam me tahame juurde teada saada. Ühe sõnaga, rumal, rumal, rumal. Iga faking õppeaasta alguses on mulle vanemad öelnud, et sa ei ole enam väike laps, ning, et ma võiks nüüd juba targem olla. Tulemusetult? Ei, kuidagi olen ma ikka arenenud, aga kahjuks mul puudub veel see võime, et mõelda välja poole kasti ja teha asju ise... iseseisvalt, mitte, et kegi peaks mind valvama, ja ütlema, et ei ära seda tee, vms. Ma võiks ise aru saada. Ja üldse, kas ma püüan ennast kuidagi moodi tõestada nendel hetkedel? Või need on lihtsalt nõrkushetked, millele ma ei suuda vastu panna? Ma loodan ,et see on pigem see teine variant, sest muidu ma olen endast veel rohkem pettunud. Sest enda arust ei ole ma inimene, kes püüab olla keegi teine oma lähedaste ees.

Lõpetan selle postituse kahjuks kurval noodil, aga eks näis, mis saab ja kas üldse saab. Aga hoiatan lihtsalt ette, et vb ei kohta mind enam üldse tihti, kuni ma sellest supist välja ei tule.

Toredat suve teile, sõbrad!

Mulle meeldib Triinult neid asjakes varastada(A)

Go to your music player, set it to shuffle/random, and answer the following questions with the title of the FIRST song that you skip to each time.
No cheating!
If you reached the top of Mount Everest, you would scream:
Breaking Benjamin- Breath
The next time you stand up in front of a group of people, you’ll say:
Fastk- Haudadelkõndija
Your favorite thing to say when drunk is:
Brain Adams- We’re gonna win
Your message to the world:
Green Day- Life during wartime
When you think of your best friend you think:
Rihanna- Shut up and drive
Your deepest secret:
Sir Bennex ft G-minuz- Probleemid
Your innermost desire:
Ozzy Osbourne_-Dreamer
Your oldest memory makes you think:
SoShy ft Nelly Furtado- Morning arter dark
Somewhere in your wedding vows, you’ll include:
Ozzy OSbourne- Road to nowhere
On your deathbed, you’ll whisper:
Terminaator- Tänapäeva muinaslugu
Your friends say behind your back:
Terminaator- Ütle miks?
You say behind your friends’ back:
Dynamit ft Kemo- Sinule kallis
When you wake up in the morning, you mutter:
H.I.M.- Wicked game
If you found yourself lost on a desert island, you’d yell:
Terminaator- Oodata ei saa
Right now, your feelings are:
The Prodigy- Firestarter
What’s your excuse for reposting this:
The Rasmus- No fear
Your life’s soundtrack:
Billy Talent- Surrender
The day you fall in love will be the day that:
DJ Freedom- Hang on
Your farewell message to the readers of this :
R-A- Saatus

Ebareaalne

ma pole juba pikalt nende peale niiii vihane olnud. Mis kuradi loogikat te kasutate? Te ainult kasvatate minus viha enda vastu. Te ei saa aru, mis vea te teete... Minge lihtsalt metsa... Ma ei tea... Ma pole pikalt ennast nii halvasti tundnud, ku itäna... Nii üksildasena ja mahajäetuna...

***

Otsustasin kirjutada jälle miskit.

Neljapäeval filosoofia tunnis, kus ma tavaliselt väga ei kuula, ütles õpetaja ühe hea lause; "Ausus on kasulikkus või võimaluse puudumine." Kui hakata nüüd mõtlema, palju on maailmas inimesi, kes on täiesti ausad, kes pole kunagi, mitte kunagi valetanud. Selliseid ei ole, sest juba lapsepõlves valetatakse, et pääseda mingist jamast või seepärast, et ei taheta minna lasteaeda/kooli ja valetatakse, et kõht valutab jne jne. Kui nüüd välja jätta lapsepõlv ja puberteet, palju on siis neid täiesti ausaid inimesi( ma mõtlen siinkohal juba täiskasvanuid inimesi). Siin vast see arv juba langeb, aga mitte oluliselt. Tegelikult, miks arvatakse, et lapsed valetavad rohkem, kui täiskasvanud ? Sest lapsed/ noored ei oska valetada. Nende valed on läbinähtavad ja liiga naiivsed. Eks vist saab öelda, et hea valetamine tuleb heast praktikast. Mõned mõtlevad, minagi olen mõelnud, et miks ei võiks kõik olla ausad ja, milleks valetamine. Kas mitte just need pisikesed valged valed ei ole päästnud parimate sõbrannade suhteid või mõne noormehe ja neiu omavahelist suhet või lapse ja vanemate suhteid? Võin öelda, et väiksena valetasin üpriski palju, mingi moment sain aru, et sellele ei ole no ei mingit mõtet. Pagan küll, valetajatel, peab olema ikka ilgelt hea mälu. Mõtlen neid, kes valetavad nii, et suu suitseb. Tuleb meeles pidade kõik asjad mida kokku valetatud sai. Ma tean ainult paari inimest, kes valetavad väga vähe, või pmts üldsegi mitte. Kuigi ka hädavalesid on nende poolt tulnud, aga see selleks. Võib-olla ma ei ole see õige inimene, kes seda ütlema peas, aga... katsuge vähema valetada, ka mina püüan seda teha. Olla aus nii oma tunnete, arvamuste ja muude asjade koha pealt.

Unustame endile mitte vajalikud asjad, jättes meelde vaid selle, mis meile korda läheb.
Ja nii ongi, miks ei peaks. Tahaks siia juurde lisada, et miks näidatakse välja huvi või hoolivust millegi/kellegi vastu, kui tegelikult seda ei ole.?

Kõik, ma ei viitsi enam siin filosofeerida. Teades, paljud mu blogi loevad, siis arvatavsti väga vähesed saavad teada, minu selle postituse mõtetest. Kahju.... Võib-olla see näitab vaid seda, et ma ei kjurta huvitavalt, või siis ma kirjutan ligia banaalsetel teemadel? Või ehk ma ei ole isikupärane või mul puudub "iseloom"... Ei tea, ei hakka pakkuma, sest ega sellel polegi tähtsust. Kes loevad, aitäh teile!

Midagi pikemat üle pika aja

Ma ei tea, mis mind sunnib siia hetkel kirjutama. Ma ei tea... Ma tean täpselt, mida ma tahaks teha, kus ja kellega ma tahaks olla. Täpselt tean, aga samas, ma nagu ei teaks midagi. Ei, ma ei ütle, et ma olen segaduses või, et ma oleks õnnetu või kurb. Mul oleks lihtsalt korraks vaja oma adrenaliinilaks kätte saada ja kõik, siis ma vaibuks, siis ma ei tõmbleks enam koha peal. Just nimelt ei tea ma seda, mis mulle seda powerit laseks välja lasta, mis on minusse kogunenud. Mu täditütar ütles mulle aasta aega tagasi täpselt sama, et ta tahaks oma energiat kuhugi välja valada, tunnetada adrenaliini oma kehas. Ma ainult naersin talle näkku, ega mõistnud. Eks isegi olen nüüd samas seisus. Ma ei ole tüdinenud ininmestest, kes on mu ümber. Nad meeldivad mulle, Kuigi ma vingun ,et mu klassikaaslased käivad mulle pinda ja vahel mulle tundub, et mu tuju on lambist nullis, see ei ole siiski nii. Mul on lihtsalt vaja ennast "üles raputada". Üle saada sellest uimasusest ja pahurlusest, mis mind vahel vaevab. Ma ei mõtle, et ma pean nüüd kuskilt kaljult vete peaat hüppama, või jooksma Hispaanias pullide eest ära. Ei! Ma ei tea, mis see oleks, võib-olla oleks see isegi kas või raamatu lugemine kuskil puu otsas. I really don't know.

Kas te teate, kui palju head ja, kudias võivad tuju tõsta mõned vähesed sõnad või liigutused. Mulle näiteks vägagi meeldib, kui mulle öeldakse miskit positiivset mu tegemiste kohta. Mulle kohutavalt meeldib, kui inimesed ütlevad mulle, et nad minust hoolivad. Jah, muidugi ma tean, kes hoolivad ja, kes mitte, aga siiski vahel on seda lihtsalt nii hea kuulda inimeste käest. Ma ei tea, kas kedagi häirib, kui ma liialt tihti ütlen kas või ridade vahelt, et ta on mulle väga kallis või ma armastan teda. Võib-olla liiga tihedane ütlemine ei olegi hea, see võib muutuda tüütavaks. Alles laupäeval ütlesin ma kahele inimesele, kui tohutult tähsad ja kallid nad mulle on. Mõelge, ehk peaksite ka teie tihedamini oma lähedastele mõned soojad sõnad ütlema...

Mingi päev ma arutsin endamisi, et kui tõmmata paralleele naise/mehe ning kvaliteedi ja kvantiteedi vahele, siis, millised paarid tekiksid. Ühe inimesege arutades tuli välja, et naine on kvantiteet ja mees on kvaliteet. See tndus üpriski loogiline. Samas, paar päeva hiljem arutasin ma seda teise inimesega, tuli loogiliselt välja, et mees on kvantiteet ja naine kvaliteet. Arvestada tuleb seda, et mõlemad, kellega ma arutasin olid noorhärrad. Pole esimene kord, kui nende arvamus on täiesti erinev. Ise ma ei oska mingit järeldust sellesse mõttesse kahjuks tuua.

Tooks tänase päeva miinused ja plussid välja
+
1) Koolis oli kaks väga huvitavat tundi Mari-Liis Lillega ( arendasime hingamisega oma häält ja õppisime nö oma häält kasutama). Ees ootab veel kaheksa põnevat tundi
2) Koolipäeva lõpuks suutsin oma tuju täitsa heaks tõsta

-
1) Ma unustsin raha välja võtta ja jäin koolis söömata
2) Võiks kõik halvad mõtted, mis pähe tekivad välja visata, sest see on kinni ainult mõtlemises

Täna suutsin ennast jällegi üllatada, kuidas ikka inimesed suudavad oma tuju halvaks/ heaks muuta ainuüksi mõtlemisega.

naerata, sa lihtsalt naerata
ja maailm sulle vastab samaga
mured unusta, kõik hetkeks unusta
et ennast veidi välja puhata

Refrään Waterboy, Annika - Tunne end vabalt laulust. Meeldib see lugu. Üldse Tartu reisil eelmine teisipäev avastasin, kui hea eesti räpp on!

Hetkeks on need vast kõik mõtted, mis ma olen pikalt endas kogunud ja siia korraga välja kirjutanud. Nautige ilma.
Tsau!

Jess, tuligi see köha/nohu ära

Olin reede vastu laupäeva Anneliisi juures. Õhtul pidime minema randa jalutama/pildistama + veel poodi. Ha-ha, kõik see jäi ära. Vaatasime hoopis Tomb Raiderit. Mingi hetk kobisime üles ja mina ootasin kannatlikult, kuni kell saab 00:00, et saaks Kaarelile "Palju õnne sünnipäevaks" soovida. Pärast seda keerasin magama ära. Üpriski raske oli magama jääda, arvestades, et toas oli ca 28kraadi. Laupäeval käisime siis poes, täna jälle. Natukene enne nelja andsin Kaarelile kingituse üle:) Mul on väga hea meel, et sulle meeldis. Jalutasime kutsudega ja siis liikusime Kännu poole, et võtta šampus ja tatsata Siili. Seal meikisime šampust ja olime niisama ilusad ja mõnusad. Seitsme paiku liikusime Vanakale, et tähistada Kaareli ( Huh, mulle üldse ei meeldi nii su nime käänata, aga reegleid peab järgima) 20. sünnipäeva. Tegime vessut, jõime šampust ja Punamütsikes Sprite'ga. Seltskonnas olid siis Kaarel, Sillu, Kilu, Piia, Janet, Signe Jux, Lauri ja mina. Mingi htk tuli mul minna Buldogi, et mitte avariid teha. Vanakal olime ca 2 tundi. Nii mõnus oli seal olla, selline suvetunne tuli peale. Üheksa paiku liikusime Kilu juurde, istusime seal ca poole kaheteistkümneni, siis hakkasid nõmmekad bussi peale liikuma, Kaarel trolli, Lauri, Jux ja mina jala koju. Koju jõudes tegin endale teed ja 2 võikut. Kurk andis tunda ja nina ka. Tubli, Marika, ole veel paljalt õues, Nõmmeveskist sulle ei piisanud vist;) Aga jah, üritasin lugeda "Tõde ja õigust", üpriski hea raamat on, mulle meeldib, aga uni oli tugevam. Panin raamatu käest ära ja läksin voodisse... Jäin magama poolteist tundi hiljem. Öösel ärkasin 2 korda üles, kohutavalt palav oli, kuigi aken oli lahti ja kurk valutas. Hommikul kell kaheksa ema sahmerdas ringi, jälle ärkasin üles... Ja rohkem mul und ei tulnud, pmts vedelesin poole kaheteistkümneni voodis tukkudes vahelduva eduga. Just siis, kui ma tahad välja magada, mul ei ole und.

Tegelikult ma üldse ei viitsinud seda juttu siia kirjutada, sest see on üpriski mõttetu, aga ma lihtsat ei viitsi hetkel veel koristama hakata. Laiskus laiskus lase mind lahti. Eks ma kohe ajan end püsti ja hakkan orjama...

Mulle tõesti tundub, et see blogipidamine ei ole minu jaoks õige asi.
Tsau!

Mõtlen, et muidugi on tore oma tegemisi ja mõtteid siia kirja panna, aga, kui ma kirjutan ära kõik need asjad, siis mul ei jää midagi teile rääkida, kui ma teid näen. Ma nüüd tõesti ei teagi, kas ma hakkan sis edaspidi kirjutama, arvatavasti ikka, aga harvemini, ainult siis, kui väga suur kirjutamistuju tuleb või, kui on vaja midagi hingelt öelda vms:)
Aga olge mõnusad;)

Ja-jah, hea uni oli

Eile väike istumine Kilu juures. Mina, Länsu, Erko, Sillu, Kilu ja Leinberg. Kaks viimast õigemini kolm viimast tegid matat, millest ma mitte tuhkagi aru ei saanud. See selleks, aga... piip ja Nipernaadi kahepeale Erkokesekesega... piip ei olnud kohe üldse hea idee... Koju kõndides tundsid, kuidas no kurat nii s*tt on olla... Aga kuhugi põõsasse ma ei põiganud, mõtlesin, et ei ole vaja. Oleks siis võinud, aga seda teemat siin ei aruta, kes tahab oma söögiisu ära ajada pooleks päevaks, tuleb ja küsi;) Aga pohmakat mul ei ole, God bless!

Täna on siis see suur-suur päev, kus meie väiksed poisiklutid peavad oma teist suurt juubelit:) Nii imelik on mõelda, et juba 20... Kunagi oli minu jaoks 12-aastane olla lahe ja 16-aastased tundusid nii suured ja täiskasvanud juba olevat. Hetkel ma küll mõtlen, et noh 17.... mis siis, nii noor alles ja elukogenematu. Ega noh, vahel vahel vaatan ka meie kahte sünnipäevapidajat ja ei tahaks vahel üldse mõelda, et käitumise järgi 20 on:D Aga see ongi lahe, et inimesed lollitavad vahel ja suudavad vahel veel lapsikult käituda ( loomulikult kõigel peavad olema oma piirid) Aga jah, loodame, et tuleb siis maru pidu.

Kas te olete kunagi mõelnud, paljusid te armastate, kui välja arvata oma pere ja sugulased? Ma võin ausalt öelda, et peale pere armastan mina veel 6 inimest. Ma olen neile kõigile seda ka öelnud. Kas te suudate teha vahet hoolimisel ja armastamisel? Kindlasti paljud on näinud seda displayd ´, kus on kirjas "Armastad või ainult hoolid?". Kunagi ma ei saanud aru, mis vahet seal on, aga eks seal on ikka üpriski suur vahe. Huvitav, et ma ei ole varem siin sellel teemal rääkinud, arvestades seda, et see üks mu lemmikteemadest;)

Ma suutsin järeldusele jõuda, et mulle meeldib ikka nii väga lauatennis:) See on nii mõnus mäng, kahju ,et ma alles nüüd hakkasin seda mängu hindama ja nautima...Oleks võinud seda juba 8 aastat tagasi teha. Öeldes välja egoistlikult... Ma oleks väga tasemel mängija olnud, kui ma oleks kohe kõike hingega teinud. Lihtsalt ei olnud viitsimist. Viimasel ajal tuletan ma endale kogu aeg meelde seda 2008 aasta detsembri Soome võistluseid. No nii hästi läks seal, kahju, et ma igal võistlusel nii ei pinguta. Aga see selleks, parem hilja kui mitte kunagi, või mis.

Signe, saa terveks, ma loodan, Sind täna näha... Ja kui sa ei saa, siis ravi ennast:) Kõiki teisi loodan ma 100% täna näha.

Tsauu!

Vahel on meestest kasu ning meestel on vahest ka kasu

1. aprill siis, ha-ha, naljapäev. Midagi naljakat peale ajaloo tunnika ei olnud. Peale selle, et päeval ajas mind kõik närvi ning trenni minnes läks mu tuju jälle heaks.

Kõht valutab väga kentsakas kohas... hmmm... ürpiski valus on liikuda:(

Varsti salati jaoks asjakesi ostemaie ja siis homme salatit tegemaie. Kellelgi suurt ämbrit on? Vb me juba saime, aga ei tea midagi.

Öeldi täna, et ma näen välja nagu vene maffia. Ei tea midagi.

Õues oli täna mõnusalt soe, isegi tuuleke oli mõnus(H)

Ma ei oska siia täna miskit kirjutada.

Aga näeb teid laupäeval, mõningaid ka varem, tsau! =)

Midagi eilsest

Eile käisin koos trenniga ühes ilusas linnakeses, mis asub kirre Eestis Venemaa lähistel. Jaa, kui te pakkusite Narva, siis õigesti tegite. Ei ole see linn üldsegi nii ilus. Väga imelik on tänavatel näha seda, et pmts 80% elanikest on vanurid. Õudne. Aga võistlustest siis natukene. Üle pika aja oli mul tahet teha oma parim võistlus. Heh, Sillu üles eelneval päeval" Paned kinni onju:D". Njaa... natukene liiga palju oli oodatud. Alustades sellega, et mul peaks olema juba piisavalt mõistust, et ENNE SAMAL PÄEVAL ENNE VÕISTLUSEID EI TASU KUMME LIIMIDA. Ma oletan, et see on teile nagu hiina keel. Lihtsamini öeldes, see on sama hea, kui ollakse terve elu käidud jooksmas tossudega ja üks päev pannakse jalga kingad. Targalt öeldes, kui liimida kumm samal päeval üle( või kummid), siis reketi alus annab teissuguse põrke + arvestades, et mul on suhteliselt kiire alus, siis on sellegaraske toime tulla, kui ei ole enne harjutanud. Ja kuigi ma pingutasin väga ja panin oma mõistuse tööle, ei saanud ma kuidagi selle pagana reketiga hakkama. Väga üllatav oli minu puhul see, et ma jäin väga rahulikuks ma ei kirnud ennast ega reketit. Kas ma hakkan tasapisi puberteedieast väljuma? Vb tõesti, see oleks tore:)
Tagasi jõudsime Narvast kell kümme, käisin enne veel poest läbi ja kõndisin jala koos ühe trennikaaslasega Magistralist koju. See ei ole üldse pikk maa. Bussis ma magasin terve aja. Ma tean, et ma magan alati väga imelikes asendites( bussis). Eile magasin nii, et alakeha oli kahel istmel ja jalad olid vastasistme peatoele pandud. Ning ühe trennikaaslase jaoks oli ilgelt tore, mu jalataldu kõdistada ( peaks mainima, et ei karda talla alt kõdi) Njaa, Kaspar, ei vedanud sul;)
Enne magamaminekut vaatasin Kanal2-st "Printsessi päevikud 2". Ning siis keerasin magama.
Hommikul, õigemini päeval, tõi isa mulle voodisse kell pool 1 noorema kutsu, ning too ajas mu üles. Thanks alot! Siis öeldi mulle, et kell ei ole pool üks vaid pool kaks juba, kella keerati ju! Mõttest käis läbi Mis krdi vahet seal on, kas kaks või pool üks, kas või pool kuus, miks ma magada ei või? Isa laseb vahel kella kolmeni välja, aga eiiii, Marika peab meil ikka ärkama siis, kui kõik on üleval, et ta jumala eest ei magaks, kui meie ei maga enam. Teate, mis.... Ah ei midagi, ma lihtsalt ei viitsi ega taha enam neid kiruda, MUL ON KOPP NEIST EES. Ja, kui nad rikvuad ka mu järgmise nv ( 3. aprill 2010- 4.aprill2010) ära, siis ma ei tea, mida ma teen. Ma lähen lolliks siis.
Aga meie poisid olid Põlvas eile tublid, tõid võidu koju ( Kaarel ja Rauno). Kui ma õigesti mäletan oli seis 2:1, aga ma võin ka eksida.

Nautige seda viimast vaheaja päeva, TSAU!

Oh seda lõbusat vaheaega

Jälle magamata. Aga vahet pole, harjunud juba.
Ostsin endale kummikomme pärast trenni, nüüd on süda paha, aga üle suht pika aja ostsin ma endale peost miskit söödava niisama näksimiseks. Suhteliselt pikalt olen ma kogu aeg küsinud endal, kas ma tahan seda või ma vajan seda, ning jään selle jurude, et tahan ja ei osta. Täna mõtlesin, et mille jaoks ma seda raha kogun? Ei tea, milleks seda siis hoida. Muidugi laristada ka ei ole mõtet, aga keelata ennast kogu aeg on ka tobe. Päris hea lause on see, et Ma ei ole piisavalt rikas, et osta nii odavaid asju. Aega võttis, aga asja sai, sain sellest lausest lõpuks aru. Ega ei ole jah mõtet osta mingid odavad teksad, mis lähevad kuuga katki ja tuleb uued osta. Parem osta mingid kallimad, mis peavad aastakese vastu.

Täna mul viskas ikka väga üle ühe inimese lapselik käitumine. Oeh, jah. Tundub nii, et see vaheaeg möödub üpriski rahulikult:) Võib-olla see ongi hea, aga hea reede peale loodan ma siiski(A)

Tsauka!

Võiku on ilus

Lõpuks suudan minagi märgata, kui mõttetult üksluine meie maailm on. Ma olen muidugi varemgi tähele pannud seda, et paljudes lauludes on ühesugused laused/ väljendid, aga eile hakkas see mind häirima, kui ma uurisin, mis tuleb muusikakanalitelt. Nt, üks väljend, mis on no nii paljudes lauludes.. à la Fly next to me, või can't live without you. Teemast kõrvale põikudes, aga mind häirivad need lauljad, kes nö"kasutavad" kunagiste hittide muusikat. Võtame nt Madonna, kes kasutas ühes oma loos ABBA muusikat. Oh, ei mina mäleta, mis laul see oli, kus ta oma ujumiskostüümis suure maki kõrval tantsis ja väänles. Paljud esitajad kasutavad Queeni muusikat. Come on, ole ise tegija ja mõtle lahe hitt välja, mitte ära kasuta vanu häid asju. Aga tulles esialgse teema juurde tagasi.Nagu Kaarelgi on maininud, et temal on uudiste vaatamine ülevisanud, sest seal ei ole mdiagi uut, lihtsalt arvud ja sündmuspaigad muutuvad. Ja damn, tal on tuline õigus. Venemaal tegi mingi lennuk hädamaandumise metsa ja inimest kaheksast said kannatada vs Eestis tegi lennuk hädamaandumise Ülemiste järve sai kannatada ( ma nüüd täpset arvu ei mäleta) inimest. Erinevused on ainult kohas, ajas ja kannatada saanute arvus. Aga ei viitsi enam maha laita meie ühiskonda.

Nüüd asi, mis ma siia kirjutan, võib kõlada ja arvatavasti kõlabki väga imelikult. Ja ma tean veel ainult ühte inimest, kes on mõelnud sama mõtet. Ma olen päris mitu korda mõelnud, mitu inimest tuleks mu matustele, kui ma ära suren. Creepy mõtlemine küll, aga mul on sellised mõtted peast läbi käinud. Aga aitab halvast.

Täna on võrredes eilsega ilus ilm, kuigi õues on jahedam kui eile. Vaatasin eile üle pika aja telekast mängufilmi ("Võidusõit"). As always happy ending ja hea võidab paha. Jõuan tagasi esialgse teema juurde? Cliché, seda on igas filmis, ka kõige paremas filmis on alati klišee. Kurb, aga tõsi.

* Ärge passige kodus
* Meie hundi enne 7. juunit me ei näe
*Korraldame miskit vaheajal koos
* Lähen ja olen täna kasulik
Tsauka!

Iroonia on intelligentse inimese rõõm

Küll mulle ikka meeldib, kui viisakad me üksteisega oma peres oleme ja näitame oma hoolivust omamoodi välja ning ei karju üksteise peale ja oleme rõõmsad ja hindame üksteise vajadusi + meile meeldib, et me saame tegeleda asjadega, mis vahel ei ole üldsegi head ja me anname alati üksteisele hingamis ruumi, me ei sõima üksteist ja me naudime üksteise seltskonda ja üleüldse on meil maailma parim ja hindamatuim perekond, parimat ei ole!

Me, sarcastic!? Nooo.....

I am thankful what I got, but sometimes I just need smth else, something new. But always we come back for our old life...We always do.

Hehe, pärast reede õhtut on sõrmes pisike auk:)
Täna öösel lennujaama meie hundi saatma. Loodetavasti ei maga sisse.

Tsau!

Kuri postitus

Ma olen väsinud kõigest sellest jamast. Ma tahaks puhata, aga ma ei saa puhata isegi oma kodus. Kogu aeg on mingi krdi siblimine, tormamine, tõmblemine. Miks kurat ei või inimesed rahulikud olla nädalavahetusi, eiii, paneme pesumasina tööle, mis undab nagu mingi lennuk ja siis käime hommikuti minu toas mingeid asju võtmas. Ja nii nädalast nädalasse. Ma ei taha enam. Ausalt öeldes, isegi siis, kui ma pidin Kakumeäl ärama kell 5 hommikul, oli mul nii vürd kui võrd puhanum tunne, kui kodus. Sest keegi ei elanud seljas. Täna ka, ma jõuan kell neli koju, ma olen väsinud ja tahaks magada mingi 12 tundi... mkm, milleks, pesumasin tõmbleb ja möirgab seal köögis. Ausalt, ma üürin endale ühika ja lähen sinna magama. Mind häirivad veel Anneliisi naabrite koerad. Mingid pisikesed junnid, keda lastakse välja iga nv hommikuti kell 8 õue ja siis nad hakkavad seal lõugama ja lõugavad kuni päevani välja. Kuna need pisikesed nuustikud lõugavad, siis hakkab ka Anneliisi koer( suur dogi) karjuma...ei usu, et krt terve maja rapub. Ausalt, ma grillin need pisikesed s*takotid suvel ära. Pistan varda p*rse ja grillin ning söön koos ketšupiga ära.
Mind ajas närvi veel Mafia ka... üks arvtuimäng... pagan, õõhhh....!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Okei, ma olen nüüd ennast välja elanud.
Tore, ma lähen teen nüüd oma inglise keele teste edasi ja harin ennast.

Heh, sain täna ainult 8 tundi magatud.. ma ei tea, kas ma olen veel 100% "korraski", aga njah. Eilsest õhtus nii palju, et väga väga super oli. Joogid, vessu ja kõige tähtsam, meie super seltskond! Kuigi ma suutsin eile oma käed kolmest kohast katki teha, eriti ühes kohas on üpriski kena haav, on kõik hea. Ma ei tea, mis pläma ama seal teile ajasin, lihtsalt elasin vast ennast välja as usual, aga tore siiski, et kuulasite:) Mingi moment seisime mina, Silver L. , Kutsa, Sillu, Erko ja Kaarel ringis ja laulsime Kutsale laulu. Tundus nii, et Kutsa küll millestki aru ei saanud. Lõpu poole toimus meil mingi massaažiklubi. Hehe, Kilu sai ikka päris korralikult nahutada, sry, kui peksime vahepeal liiga kõvasti sind.
Tahaks siia niiiiii palju asju kirja panna, aga ma jääksi siis kirjutama. Üldiselt võiks lihtsalt hetke plussid ja miinused välja tuua.
+
* Meil hakkas sulama, jehuuu
* On vaheaeg
* Kõigest kaks kuud suveni ( pmts kaks kuud)
* Positiivselt mõtestatud

-
* Meil hakkab varsti üleujutama siin
* Väga kuum teema, aga. Loodame, et me ei jää oma joogiveest ilma
* Ma peaks rohkem lugema, mitte ainult kohustuslikku kirjandust

Aga jah, kindlasti näeme vaheajal ja jälle teeme kõik koos midagi:)

Nautige meie ilusat ilma ja olge tublid!
Tsaooo!

Mulle pakkus treener juba päris mitu kuud tagasi reisi Saksamaale... Koheselt ütlesin ma ära...no ei tahtnud ma sinna minna ja niisama raha raisata. Siis nädal aega tagasi mõtlesin, et siiski võiks ju minna... Tahaks nagu, samas ei taha ka, siiski vist tahaks. Aga, saades teada, mis kuupäeval see on, tuli siiski otsuseks, et jääb ära. Reis on siis 2.-6. aprill. Njaa... kahju, aga eks neid pakkumisi tuleb veel.
Täna toimus meie koolis etendus "Kaotajad". Näitlejateks olid siis meie kooli kümnendikud, täitsa tublid olid. Aga peaks nentima, et minu jaoks jäi see etendus veits pinnapealseks, aga hea töö siiski. Lahkudes aulast, avastasin ma, et ukse kõrval seisavad Länsu, Janet, Grissu ja Gregori... vist(A) Heh, oli alles see nüüd üllatus.
Õhtuks on plaanid tehtud ja loodetavasti tuleb ka homne päev mõnus ja tore:)

Aga meil hakkas vaheaeg, haha, ja teil ülikooliõpilastel ei ole vaheaega, kadestage meid;)

Tsauka!

Smth

Peaks ära mainima, et ma naersin Signe lille jutu pealeXD

Aga, tahtsin ennist kirjutada seda, et teisipäeval läksin ma hommikul üksi kooli Kakumäelt. See oli midagi võrratut. Rahulik, vaikne, kuuled oma igat sammu, kuuled oma hingamist ja mitte kedagi ei ole... Lihtsalt, kõnnid üksi vaikuses varahommikul. Linnud siutsusid ja kuskil kräunus mingi kass. Mustamäel on nii palju sagimist, autode müra ja sada jama veel. Seal oli nii mõnus värske õhk lihtsalt ja VAIKUS... Super!

Vahel mõtlen minagi, et tahaks siit ära kuhugi vaiksesse hubasesse kohta, kus kedagi ei ole, keegi ei sega, samas ma arvan, et ma läheks üpriski ruttu hulluks, kui ma ei saaks inimestega suhelda.

Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja Su sees...(8)

Lõbusad seiklused Kakumäel vol.2

Hommikune äratus oli üpriski jube, jälle. Pmts, väga pikalt ei viitsi rääkida, aga eile oli liilus täiesti meie vastu, troll läks katki ja buss ei tulnud + veel oli külm... Aga eile ma avastasin, kui rõve näeb välja see, kui tibid hoiavad oma kätt selliselt imelikult, pool kõveralt enda kõrval... Loodan ,et saate aru, mida mõtlen. Aga see käehoiak meenutab mulle vägagi Scary Movie 2 osa seda tüüpi, kellel oli see pisike v*rdjas käsi. Ausalt, nende tibide käed meenutavad seda sama vastikut pisikest kätt, kui nad seda nii hoiavad.

Aga tahaks see nv teid kõiki kindlasti kindlasti näha, ning loodetavasti me teeme koos midagi lõbusat:)

Kannatage veel need kaks päeva ära, tsaukaa!

Lõbusad seiklused Kakumäel vol. 1

Jõudsin siin eile mingi kuue paiku Anneliisiga Kakumäele. Tegime süüa, ma katsetasin natukene oma kaamerat. Passisime niisama tühja, kuigi aeg läks väga ruttu ja lõbusalt, midagi erilist me ei teinud. Selle asemel, et õppida, vaatasime me "Kariibi mere piraate". ca kell kümme käisime pesemas ja Anneliis vajus magama ära, mina lahendasin veel pool tundi sudokusid. Muidu oli uni hea, aga äratus oli kell 5!!! ÕÕhhh, ma ei ole harjunud, kahjuks uni kadus ka ära, est voodi oli väga külm, kuna kuskilt mingist praost puhus tuuleke( ma magasin akna all) + me ei olnud maja kütnud. Ei, hästi läheb. Okei, 45 mintsa vedelesin voodis, siis võtsin julguse kokku ja tulin voodist välja. Jube, jube! Sõime, Anneliis jõudis õnneks dušši all ruttu valma, jõudsime täpselt bussipeatusesse nii, et buss sõitis kohe ette. Täiesti õudne, buss nr 10 haises nii jubedalt, selline tunne nagu buss oleks vingugaasi täis... Esimesed pool tundi pärast bussireisi oli süda paha ja jope haises. + mind häiris see, et buss peatus peatustes nii, et viimase ukse ette jäi alati mingi suur lumemägi ja bussijuht tegi ikka selle ukse lahti... Kas see on mingi mõnitamine? Tuleb kohe meelde, kuidas Nurme peatuses üks tädike vajus lumehange sisse ja 2 minu kõrval seisvat nooreest ei aidanud teda, shame on you K. ja L. ! yeah(H). Vähemalt ma jõudsin täna õigeks ajaks kooli... Ma kõnnin kodust koolini 3 mintsa, aga ikkagi jään ma alati esimesse tundi hiljaks. Õudne, ma peaksin häbenema. Koolipäev läks hästi. See algas bio kontrolltööga, õpiku abil saan ikka hea hinge... Põhjamaade kultuuriloos oli ka rühmatöö ja siis pisike tunnikas, Olime tublid, high five(H) Natuke pärast poolt kahte olin kodus, kaheks tuli Anneliis mu juurde, olime poole viieni minu juurest ja siis liikusime tagasi. Tagasitulles oli meil valida, kas lähme 21A-ga või 21-ga...valisime 21A. Kui bussijuht poleks otsustanud Kullerkupus, et ta ei sõida vilkuva rohelisega üle, oleks me selle bussi peale jõudnud. Jäime oma 21A-st maha, läksime trolluga Zoosse ja sealt 21-e peale. Jõudsime süüa ja jalutasime tsipa Carlosega aias, ma tegin veits pilte. Kuna mul picasawebi ei ole, siis pilte üles panna ei saa. Nüüd istume niisama, õgime friikaid, kuulame musa ning varsti oleme kasulikud.

"Pagan, Sa oled suguline tibu!" Sellised on siis Sky Plusi Akoni ja David Guetta laulu tõlge ( Sexy Chick). Ei, hästi läheb. Õhtul arvatavasti veel poodi, ei tea, kuidas homme selle ärkamisega on.
Külmikus ootab hea šampanja, aga seda ei saa, niu-niu... Aga ma nüüd lippan kuhugi maja peale.

Tsaukaaa!!!!! Btw, Carlos läks hulluks ja meil on siin hullumaja.

Have you ever got a feeling, that there's a hope... Everything is f*cked up, but you see the light at the end of the tunnel... Well I have. I don't know why, but I have this feeling, that maybe everything will be okay, I hope, that everything will be alright. Why couldn't we just get along.... As we used to...

Eilsest kevadisest ilmast sai jäle mingi nõme ja vastik talvine ilm. Täelik saast, mis sellel ilmataadil viga on? Selline tunne, et võtan kühvli ja lihtsalt hakkangi seda lund siit minema kühveldama... Ma ei tea, kuhu ja kuidas, aga kuidagi ikka. Eelmise aastal märtsis oli vist tätsa ilus ilm juba... ega ma täpslt ei mäleta, aga eelmise aasta märtsis oli kõvasti parem. Kohe väga palju parem.
Eile siis käisin Kaarliga Stroomis jalutamas. Mõnes kohas oli lumi päris roheline ning vajus tsipa läbi, aga mõnusalt vaikne atmosfäär oli seal... väga sobilik.
Ma olen viimasel ajal üpriski väsinud õhtuti, uni lihtsalt tuleb peale. Nii mõnus on jääda magama, magades ei ole reaalseid mõtteid, ning argipäevaelu on ööseks unustatud. Vahel tahakski õhtul magama jääda ja mitte enam kunagi üles ärgata...

Loodame, et see ilm hakkab vaikselt kevade ilmet jälle võtma.

tsau.

13. märts 2010

Nagu enamus eestlasi vaatasin ka mina eile eesti eurolugu. Peab mainima ,et ma olin üpriski pettunud... Enamus laulud olid mingi inisemine...Vaadakem Piret Järvist.... khm, lauluhäält nagu poleks ollagi, vabandust, kui ta oli kellegi lemmik, aga mulle tema laul ei meeldinud. Võib-olla Lenna ja Malcolmi laulud olid tõesti head, aga need on ka sellised, mida võiks kuulata raadiost niisama taustaks. Haha, mulle meeldisid Oti ja Märdi laulud ka rohkem, vähemalt need olid naljakad ja ajasid naerma. Heh, eriti head kommentaarid olid neil "targa mehe taskust" kohta, ei tea, miks see mulle naljakas tundus, aga oli. Võimalik, et asi oli selles, et ma olin lihtsalt väsinud. Minu arust, on Eurovision kujunenud pigem mingiks poliitiliseks võistluseks, kui muusikavõistluseks. Vähemalt minu arust kunagi ammu, siis, kui ma veel noor olin... Ei ,tegelt minu arust varem hinnati tõesti laule, nüüd aga, antakse punktid ainult naaberriikidele jne jne. Nõme. Pangu siis nimeks Politivision vms. Oh jah, mis seal siis ikka, vähemalt Rybakile meeldis Oti ja Märdi laul... Mis see nüüd oligi... Mingi ühiskonna värk oli, ei tule pealkiri meelde, sry(A)

Aga nii palju siis tänasest päevast, õues on ca +3 kraadi. Ilus ilm on, peaks kuhugi minema täna ja nautima seda märtsikuu sooja päikest.

Ärge teiegi kodus passige, nautige õues päikest. Signe võib panna endale pleedi peale ja rõdul päikest nautida(A) * Hopefully ta ei löö ming karguga pähe, kui ta mind järgmine kord näeb*

Tsäu-Pläu;)

Maailmas ei ole ühtegi normaalset inimest ja see on lahe!

Üpriski tore nv oli. Laupäeval teenisin endale tsipa taskuraha, olin 11 tundi söömata, õhtul käisime Buldogis, ööseks jäin Länsu juurde, mingi tüüp hüppas Rauntsile lumes selga, Janes oli purjakil, sain magada vahelduva eduga 4 tundi, olin jälle söömata, Siilis tegi kõht trikke, vaatasin täna klassiõega näitust Kristiines jne jne. Kohutav väsimus on, aga õhtul veel sünnipäevale(Y) jeei.
Teate Kristiine kaubanduskeskuse peaustel on rohelised ja punased sildid, loogiliselt siis, seal, kus on roheline, sealt saab sisse/välja, kus punane, sealt ei saa. Mingi tädike ootas päris pikalt, et keskmised uksed, kus on punased sildid, avaneksid...heh..
This is like a flashback (8)
peaks nüüd õue minema ning siiiiiis ennast veits korda tegema, vot...tak.
Tsau!

Kannatus saab lõpuks lihtsalt otsa

Ma ei salli silmakirjalikke inimesi... Muidugi igas ühes on natukenegi silmakirjalikkust, sinna ei saa parata. Aga mulle ei mahu pähe, kuidas võib seda silmakirjalikkust, valet ja reetmist nii palju olla. Jutt käib ühest inimesest, kes vist tahab tulevikuks kõik suhted endal ära rikkuda. Läheb ühega välja räägib teisest p*ska kokku, siis saab selle teisega kokku ja räägib temale esimese kohta crappi kokku. Ta on välja rääkinud isegi oma parimasõbranna saladusi välja rääkinud, ning mustab kõiki järjest. Ta mustab absoluutselt kõiki oma klassikaaslasi. Mulle ei mahu lihtsalt pähe. ISe käitub tundide ajal ülbelt, möliseb ning, ku ikeegi teine on mõnel päeval halvemas tujus ja möliseb õpetaja, siis tema sõimab näo täis ja ütleb, et, mida sa paugud üle klassi, pinda käib. + veel see, et ta vihkab mind suhteliselt mõttetu asja pärast...ja alles REEDEL palus ta mul endaga kokku saada. Lahe sõbrannatsema käib eksju. Aga vot, ma olen talle neid tujusid juba sada korda andeks andnud, aga enam ma ei viitsi. Las ta olla vihane mu peale, rikub enda närve, mitte minu omi ju, nii et, lasku käia. Ise teab, mis teeb. Aga sellega võib ta arvestada, et minu poolt ta tuge ja abi enam ei saa ja kõik.

Aga millestki heast ka. See muidugi ei ole hea, et lund sajab jälle. Võiks hakata sulama jälle:) See oleks hea. Ning kõigest 2 nädalat veel vaheajani. Loodetavasti siis vähemalt vaheaja vältel sulab suurem osa ära.
Aga kokkuvõtvalt oli täna hea koolipäev. Kõigest 4 tundi ning homme on ka 4 tundi. Mõnsu lebotamine käib. ;)

Aga olge tublid siis ikka, Tsao;)

Mõnna

Vihma tibutab, kõik sulab ning enamustest kohtadest ei saa üle tee minna, sest mingit s*tajärved ootavad teisel poole teed. Aga mulle meeldib! Eile sain ühe hea laulu; Dub FX - Love Me Or Not. Mõnus laul.
Eile ma jäin mingi 4 paiku magama, õigemini ma sundisin ennast magama, und ei olnud üldse. Eile kutsus veel Länsu Kuusallu, sry, Länsu;) Hea meelega oleks tulnud. Aga, hommikul oli uni juba hea, sügav uni ja kell üheksa hakkasid naabrikoerad lõugama. Kaks väiekst nähvitsat, sellised pisikesed valged terjerid. Ja nii iga kord, kui ma lähen Kakumäele lõugavad need s*tapead iga poole tunnise intervalli tagant. Õudne. Mul oli tunne,et lähen teisele korrusele, võtan püssi ja lasen need koerad maha. For real. Aga sain mingi 12-ni magada, vahelduva eduga.
Minu minivaheaeg sai läbi. Homme kooli. Ausalt öeldes tahaks isegi minna juba, suhteliselt igav oli tegelikult.
Ah jaa, peab ära mainima, et mingi mees jälitas mind täna. Sõitsin 21B-ga Balti jaama, istusin aknapoolsel pingil, mingi tüüp tuli peale, seisis mu ette naeratas ja hakkas midagi rääkima. Mul olid klapid kahjuks peas ja kuna olin uimane ei jõudnud reageerida a neid ära võtta, seega ma ei tea, mida ta mulle ütles. Aga pärast oma lause jäi ta mind jõllama, seisis natukene ja istus mu taha. No okei, mõtlesin, et eksis ehk inimesega. Aga ei, järsku tundsin sooja hingeõhku enda kuklas. No mida v*ttu, se tüüp oli minust 10cm eemal ja ma ei tea...Ta nuusutas mu juukseid???? Ma ei tea, kohutavalt kõle ja ebamugav oli. Õnneks ma lksin juba järgmises maha. Tõusin suht kohe püsti ja läksin ukse poole. Hr. Ahistaja jäi oma kohale istuma. Ohkasin kergendatult ja läksin bussi pealt maha. Haha, arvasin, et ta ei tule järgi, s*ttagi. Ta tuli ka bussilt maha ja hoidis minuga 10 meetrist vahet ja vaatas mulle otsa, kui ma taha vaatasin. Päris hirmus oli. Läksin ruttu üle tee, ta tuli järgi. Jõudes peatusesse, vaatasin ma uuesti taha, aga see tüüp oli kadunud. Nagu wha'? Aga väga tore, et ta minema haihtus. Damn, mis peab mingi pipragaasi hakkama kaasas kandma? Hopefully not!

Täna on pool kaheksa õhtul maraton. Vaadake kõik kindlasti:)

Tsauka!

Kell on 2:42 ( öösel) , mul ei ole und, mu süda on paha ning ma arvan, et see öö ma magama ei jää. Tore
Head ööd teistele!;)

Ei oska pealkirja panna

Päris mõnus õhtu oli eile, käisime Buldogis, enne seda tegime soojendust väikese Nipernaadiga. Väga kaua pubis ei olnud, mingi kolmveerand üheni vist. Trikoloor oli lahe ning Bloody Mary oleks võinud olla vürtsikam.
Eile läks korra teema inimeste tundmisele. See ei olnud esimene kord, kui mul käib see üks mõte peast läbi. Teada inimest kaua...väga väga kaua...17 aastat ja 8 kuud. Teada...tunda... Jah. Ei tea ma temast midagi, kuigi näen teda iga päev. Ma ei tea, mis on ta lemmikvärv, ma ei tea, mida ta tahaks teha vabalajal, kui ta saaks. Ma tahaks temaga rohkem aega veeta, tahaks teda tundma õppida. Tahaks... ma ei ole ju isegi proovinud ja isegi kui olen üritanud, siis sellest pole väga midagi välja tulnud. Väiksena ma mõtlesin, et ta on ideaalne, ta oli nagu... mu hero, mu iidol, kui nii saab öelda. Praegu aga... Ma ei tunne teda, ma olen näinud teda naermas südamest, ma olen teda isegi nutmas näinud, ma olen näinud teda rõõmsana ja ka kohutavalt vihasena. Ma olen kõike seda näinud. Kahju, et mulle on pakutud näha ainult raamatukaant. Tahaks lugeda seda sisu, tahaks olla tükike sellest suurest loost, mitte niisama kõrvalseisja. Ma arvan, et ei ole veel hilja asja muuta.. või on? Ma ei tea.

Aga siiski siiski, õues on soeee:D Mõnus...okei, mõnus ei ole, sest igal pool on märg ja vastik, aga kunagi pidi sulama hakkama. Loodetavasti me ei upu ära ning varsti saame nautida sooja päikest, rohelist muru... Oeh jah;)

Aga mul on nii pühapäeva tunne täna, tahaks süüa midagi.
Tsau;)

Täitsa nagu vaheaeg

Mõnus pikk uni kella poole kaheteistkümneni, tassike teed ja võikud ning superilus ilm. Minu minivaheaeg möödub täitsa kenasti. Samal ajal ,kui teie olete koolis võin mina iga hetk minna külmiku juurde ja võtta süüa või minna voodisse vedelema. Okei, ei mõnita. Kuigi siiski peaks endale tegevust ka leidma, muidu ma võin igavusest täitsa totuks kätte ära minna.
Eile avatastasin enda jaoks sudokud ^^. Varem mulle sudokud üldse ei meeldinud, kuna ma ei osanud neid kunagi kudiagi lahendada. Noh, eile läksid kõik 3 ka aia taha. Aga ma otsustasin, et ostan endale sudokuraamatu, et ema saaks ka ikka lahendada, muidu sodin tema sudokuraamatukese ära(A)
Selg on juba 3 viimased päeva vastikult valutanud ( selja ala osa paremalt poolt, kuni pmts põlveni välja) Jeei:)
Olge tublid ja ärge kakelge, ning jätame draamad nüüdsest selle aasta lõpuni ära=)

Tsau!

24. veebruar 2010

Head Vabariigi aastapäeva kõigile! =)

Viimati sain ma ubmes nii palju magada päev enne sügisvaheaega. Palju ma siis magasin ööpäeva jooksul... 19 tundi vist. Aga täna sain ma 14 ja pool tundi magada. I am impressed. Like wow, really. For a month I couldn't sleep more than nine hours in the weekends, so I am very proud of myself.
Yesterday evening I bought myself a crossworld book. For two hours I tried to solve all of them, but unfortunatelly, I couldn't. Then I thought that, this can't be so hard, that I solved only one of the puzzles. Well, maybe I'm just not good enough, or smart enough or what ever.
Okay, I am trying to write my blogs new post in English. One year ago, it would had been very easy for me, but now. I am like a moran, who sees English words for the first time. I have to look up many words, to know, how to write them and I don't remember the easyest words. I had to look up "easy" in a dictionary, 'cause I couldn't remeber it. Shame on me. Last year I read books in English and I was maybe the best student in our English group. Now I have problems in my English classes. I get confused when I have to speak up, or retell some story. Yeah...and I wanted to do English exam next year. When we tried to do listening and reading part from exam in 1998, I again felt like someone, who has never seen English words. So.. I don't know. I really don't think that I want to take this exam any more. I think, that if my English teatcher would had to read this, he would jsut laugh, that I have so many mistakes and my sentences are... what ever they are. So the solution would be; I will read more stuff in English and practis it more. And i will get atleast 65 point in the exam.

Mul käib pea ringi ja käed värisevad nõrkusest.

Toredat päeva teile kõigile ! =)

!

Lebo

Sellel nädalal oli minul siis viimane koolipäev. Homme üheksaks kooli laulma, kell üks juba vaba. Kolmapäevast teate ise. Neljapäeval peaks nagu sprodipäev olema, aga me korraldame mingit jama ning reedel lebotame niisama. Ja siis tuleb juba nv. Kas pole mitte imetore;)
Õõhh... Suht paha on juba sellest arvutist olla, aga ma pean oma geagraafia õpimapi ära tegema.

Toredat koolinädalat teistele siis;)
Tsau:D

Midagi eilsest ja niisama

Kool oli nii nagu ta oli. Tuju õnneks oli väga hea eile. Käisin trennis, mingi pooleks tunniks, sealt koju, kolmveerand seitse Maximasse ja siis Kilu sünnipäevale.
Alguses oli meid vähe, 5 inimest. Mina, Kilu, Kaarel, Sillu ja Maarek ( oli vist). Hiljem tuli Erko, siis tiksus juurde veel inimesi. Hästi tore, et nendeks olid alguses ainult noormehed eks. Aga lõpuks tulid kohale Länsu ja Maris, ning Maili ja lõpus tuli ka Triinu. ( Vabandan ette ära, kui olen kellegi nime valesti kirjutanud). Kohe peo alguses suutsin ma endale purgi Gini peale ajada, aga noh, parem Gin, kui miski muu soki peal, you know what I mean;) Väga meeldiv õhtu oli ja tuju teeb heaks, et ma suutsin ka ühel inimesel tuju paremaks muuta ning moraalset tuge pakkuda. See ei olnud tegelikult esimene kord, kui inimene räägib mulle miskit isiklikku ja hiljem küsib :" Kuidas sa seda suudad, kuidas sa suudad välja kuulata ja jääda nii optimistlikuks ja pakkuda tuge?". Ma ei tea. Ma olen alati suutnud. Alati olen suutnud aidata teistel nende probleemidega, samas, enda omadega jänni jäädes. Aga ei räägi kurval teemal. Aga tõsiselt tore seltskond oli(Y).
Pmts kuu aega tagasi oli Klausi ja Erko sünnipeäva pidamine, kus ma jõin suhteliselt palju ja segamini. Eilsega võrreldes oli too kord leebe olnud. Aga thank god, et mul pohmelli ei olnud. Arvestades, et alguses läks alla Gin, siis Nipernaadi koks, vahepeal õlu(Presidendi ja Rocki segu) , siis viski, erinevad veinid ja lõouks veel viina koks ( alguses kokaga hiljem mahlaga) + veel piip, mida ma ei ole üliii ammu teinud. Noh, koju jõudsin kell 2, vajusin magama ära ning ärkasin kell 9 hommikul, wohoo, jälle. Suutsin tukkuda üheteistkümneni. Alguses kartsin, et kui tõusen üles, et mul hakkab pea valutama või tuleb sõber wc-ptoo külastada. Aga ei, mul ei tulnud pohmakat. What a lucky day:) Laura, kadesta mind(A)

Arvatavasti lähen veel sellel õppeaastal TTÜsse keemia ja mata kursustele. Loodan, et saan hakkama ning siis arvatavasti ka järgmisel aastal võtan keemia täiendõppe ja arvatavasti siis ka mata oma. Peaks hakkama jälle inglisekeelseid raamatuid lugema, et täiendada oma sõnavara. Üldse oleks võinud minna reaali, kuna ma olen vägagi võimeline aru saama matast, keemiast ja natukene ka füüsikast. Vähemalt põhikoolis oli mul mata ja keemia nelja ja viie vahel. Aga, eks ma hakkan siis pingutama ja loodan, et järgmise õa suveks on tulemused head.

Aga enamus teist näen ma täna õhtul:)

Tsauka

Mõttetu

Nii siis...trennis olles mõtlesin, et siia tuleb õhtul küll üks kohutavalt vihane sissekanne. Aga vist siiski ei tule.
Viimased paar päeva olen ma suht närviline ja pabinas olnud, kuidagi ei taha see tuju stabiilne olla, üks moment on tuju hea, teine juba halb. Täna ajas kõik lihtsalt nii närvi. Trennis olles tundus mulle, et ma viskaks reketi esimesele ettejuhtuvale näkku kinni ja lööks jalaga ka veel takka järgi. Tahtsin poole trenni pealt ära lõpetada, aga mu uhkus ei laksnud. Ma ei kavatsenud niisama alla anda...ei kavatsenud...aga siiski seda ma tegin 10 mintsa hiljem. Treener pani mu ettesöötma ühele väiksele tüdrukule. Ma nii pingutasin, et laps saaks enne võistluseid hea trenni, aga mul ei tulnud eriti hästi välja ja ma vihastasin enda peale ja see viha kasvas iga veaga aina rohkem. Lõpuks, kui trenn sai läbi, pakkus treener, et ma võtaks oma iPodi ja läheks jookseks paar ringi. Seda ma tegingi, aga paarist ringist sai 16 ringi. Hell yeah, mis tempoga ma panin muusika kõrvus. Nii mõnus oli ennast vihast tühjaks joosta. Arvestades seda, et ma ei kannata tegelikult pikamaajooksu + veel kiire tempoga, jooksin ma üpriski edukalt. Aga tulemusena käis mu pea kohutavalt ringi ja parem kõrv läks lukku. Hea meelega oleks jooksnud nii kaua, kuni lihtsalt poleks kokku kukkunud. Lihtsalt jooksnud...ja jooksnud ja jooksnud. Kuni jalad on nii makaronid, et üks jalg jääb teise taha kinni, ning ma kukuks. Ning enam püsti ei suudaks tõusta, sest energiat pole. Siis ma oleka rahul olnud oma trenniga. Aga ei, järjekordselt ma andsin anna...sest mul hakkas pistma. Heh... tore. Peaks pärast igat trenni nii jooksma ja iga korraga panema tempot juurde. Äkki tuleks mingi tulemus ka...
Aga hetkel tahaks öelda siiski natukene koledalt... tahaks kirjutada siia palju roppe sõnu, ennast tühjaks karjuda. Pagana p*rssekukkundtulevik noh. Ei mina tea, mis saab. Oleks ma edasipüüdlik, siis mul oleks juba plaan B olemas, mida edasi teha, aga mul pole isegi plaani A. Mul ei ole midagi. Loodame lihtsat, et ma lõpetan selle nõmeda keskkooli rahuldavate eksami tulemustega ning saaks kas või kuhugi ülikooli. Ja, kui siis mitte...siis tööle. Aga, kes mind tööle tahaks? Pmts hariduseta noort inimest. Mitte keegi. Läheks rõdule ja karjuks valju häälega " P*RSSE SEE KÕIK!!" Läheks tuppa tagasi ja manaks näole naeratuse ja teeks jälle nägu, et muresid pole. Mañana... see peaks tähendama hispaania keeles homme...Mul on ka kõik alati homme...Ning minu homme ei jõua kunagi kohale. Mul on alati homme. Tänast päeva ei tule.
Nüüd ma olen ennast tühjaks kirjutanud, ma jään rahulikult magama, ning homme ma ei mõtle enam nii negatiivselt. Vähemalt ma püüan.
Treener:" Marika, elsu on palju raskusi, ning elus võib paljugi, mis viltu minna, aga, kui leida kõiges positiivsust, siis läheb kõik hästi"
Tahaks olla ka samasuguse positiivse ja hea suhtumisega nagu minu treener.
Kallis K. Marks, palun õpetage mulle, kuidas kasvatada oma iseloomu ning, kuidas sundida ennast positiivsemalt ellu suhtuda. Aitäh!
Kahju, et mu treener seda ei loe.

Aga, ärge teie norutage, vaid olge rõõmsamad ning homme on reede ja saate varsti varsti ennast välja puhata:)

Šokolaad on hea

Enne kirjutasin siia väga pika teksti. Aga mõtlesin ja mõtlesin, ning kustutasin kõik ära. Mõttetu vaev on siia kirjutada oma mure, ,kui nii kui nii, see ei muuda midagi paremaks. Ning milleks ma hakkan kellegi tuju mustaks muutma oma mõttetu ibaga, mida ma siia kirjutan.
Aga... kui öelda märksõnadena mu eelnevalt kirjutatud tekst, siis need oleksid:
*Paremad õpetajad VIST lahkuvad järgmine õa
* Sealhulgas VIST ka mingu klassijuhataja/kirjanduse ja eesti keele õpetaja
*Meil paluti hinded kevadeni korras hoida, et minna ilusate tunnistustega mujale kooli
* Ma ei tea, mis sellest kõigest saab

Lisades juurde
* Ma ei kvatase siit koolist lahkuda
*Loodan ,et järgmine õa on kõik normaalsed õpetajad ja klassijuhataja/ kirjanduse eesti keele õpetaja veel meie majas
* Ma hakkan varsti mõtlema, kuhu ma minna tahan ja, mis eksameid ma teha tahan

Kõik gümnasistid on selle perioodi, maeiteakuhuminnaningmisminustsaabjakõikonperses, läbi elanud, ning siiani on nendega kõik korras ning nad õpivad kuskil nüüd siis juba edasi. Õpin ka mina. Ning mitte loodetavasti vaid kohe kindlasti. Palun süstige keegi minusse natukene mõistust ja motivatsiooni ning tahet juurde.
Ette tänades, Marika=)

5 nädalat veel

Järjekordne esmaspäev. Väga mõnus päev oli. Tuju on lihtsalt nii hea üle pika aja, nagu tõsiselt hea, mitte et, "jah, ma teen näo, et tuju hea" või sunnin enda tuju heaks.


Minu kõrval on Raffaello kommikarp, mille Tibu kinkis...aga Kurjam, süda on terve päev paha olnud...pärast šokolaadi, mille ma koolis ära sõin. Peaks sooja toitu sööma. Jah, peaks üldse rohkem sööma. Kui keegi arvab, et ma olen igelt rahul, et ma olen nii peenike, siis noh... Ma ei saa kurta, parem kui ülekaaluline, samas, ega väga ilus ka ei ole hullult peenike olla. Peaks endale kõhu - ja seljalihaseid juurde treenima, äkki näeks tsipagi "suurem" välja. Oh jah. Ning peaks mainima seda ka, et ega ma ei näljuta ennast or smth. Lihtsalt väga kiire ainevahetus + trennid. Vahel on jah nii, et ei julge kaalule astuda, kartes näha, mis number sealt vastu vahib. Hetkel on see nr... Võiks olla parem. Aga, mis pagana teema:P Sööks hea meelega suure Macburgeri ära ja sööks 10 kg friikaid ketšupiga ära ja jooks fantat peale.

Mis siis veel... MA TAHAN KEVADET!!! Palun, palun, palun mulle ja kõigile teistele üks ilus soe kevad ja sinna otsa üks suurepärane soe ja ilus suvi(A)

Aga, mis seal siis ikka. Hopefully leian midagi sooja süüa ja ravin oma kerget köhakest edasi.

Ciao! =)

õäöü

Loen teist päeva järjest Kätlin Hommik - Mrabte raamatut "Minu Maroko". Täitsa hea raamat teine. Mu kirjanduse eri powerpoint on 90% valma ning geograafia õpimapp on ka 90% valma. Homme peab täiesti valmis saama.
Homme siis sõbrapäev. Loodetavasti on ilm ilus ja tuju kõigil hea:)
Õhtul peab ema oma snnipäeva ja mina kobin tagasi raamatut lugema;)

PS. mind ajab suht närvi see,et mu klaviatuuri patakad saavad kohe kohe tühjaks ja see tähendab, et jäävad pooled tähed ära, mis tähendab, et ma trükin hetkel topelt. jee

Tsauka! =)

*

Kuulasime täna kirjanduses ühte juttu õpetaja läpakast. Nimi oli "Vaikus ja karje". Jutt oli siis ühest mehest ja tema ühest päevast. Pmts, väga imelik juttu oli, aga, see,et keegi ei vastanud mehele, kui ta kellegiga rääkis, ning lõpuks ta läks hulluks. Põhiteema olid jutus vaikus, karjed ja müra. Tahvli peal olid küsimised: Miks vaikus? Miks müra? Miks vaikida? Miks rääkida?
Arutasime siis need läbi, kuhugi väga ei jõudnud oma arutustega ning seda jutt ise oli masendavalt igav kuulata. Aga jutust käis läbi see,et vaikus on üks vastik asi. Olles nt üksi kodus, täielikus vaiksuses. Vastik rõhuv vaikus. Mulle ei meeldi täielikus vaikuses olla, kas või mingi hääl peab kindlasti olema. Telekas peab mängima või muusika. Vahel hakkab haudvaikuses kellatiksumine häirima väga. Muidu nagu ei pane seda tähele, aga siis muutub see häirivaks. Näiteks, kui mul on olnud raskusi magamajäämisega, siis mind täiega häirib, et kell tiksub. Samas, kui ma olen kuskil võõras kohas magama jäänud, kus ei ole seinakella, ma tunnen puudust kella tiksumisest.

Tahaks kevadet, neid esimesi päevi, mil saab minna õue pusa või särgi väel ning tunnetada sooja õrna tuule puudutust vastu nägu:)

Blue October- Hate me ( Ei saanud kahjuks videot üles panna)

Hate me so you can finally see whats good for you

See rida laulust jääb kuidagi kõlama. Kui hakata mõtlema, kas ma olen kedagi kogu hingest vihanud, siis ma võin öelda, et ei ole. Ma olen olnud kohutavalt vihane kellegi peale, sõimanud läbi või lihtsalt hoidnud kõike endas ja olnud vihane selle isiksuse teadmata. Isegi, kui ma olen öelnud, et "Oh, ma vihkan teda, ta on kohutavalt nõme inimene" , siis ma ei mõtle seda kunagi tõsiselt. On inimesi, keda ma lihtsalt ei salli või ei salli väga, aga, et vihata kedagi... Võib-olla olen ma liiga andestav inimene? Kas ma tõesti andestan kõike liiga kergesti. Kuidas see lause oligi... Loll andestab ja unustab, tark andestab ja jätab meelde. Sõnastus on väheke vale, aga põhimõte jääb samaks. Ma olen nii paljudele andestanud, kes on mulle haiget teinud, samas nendega edasi suheldes pärast mingit perioodi. Aga, ega ma enam ei julgeks neid usaldada. Aga, miks ma olen haiget saanud, äkk isellepärast ,et ma olen liiga naiivne ja usaldan paljusid? Heh, viime kokku naiivse usaldamise ja kerge andestamise, mis siit saab? Ühe suure köki-möki. Äkki peaks nüüd kätte võtma ja sulguma endasse, et inimesed ei saaks haiget teha ja siis ei andestaks enam kellelegi? LOLLUS. Olen jah ühe ja sama s*ta sisse kaks korda astunud...Rohkemgi veel. Õpitakse oma vigadest. Pole neid piisavalt teinud jah, et aru saada? Vist mitte. ;)

Mis siis ikka. Õhtul arsti juurde. Vaatan ,kui kõver mu selg on ja tatsan siis koju. Ema-isa lähevad õhtul kinno. Jeeeiii!!! Saabki kodus olla ilma nendeta, aga ka mitte täitsa üksi:)

Tavaiks, ma lippan nüüd, tsauu!

Täpselt kuu aja pärast on naistepäev.

Sain täna oma klassijuhataja/eesti keele õpetaja/ kirjanduse õpetaja käest oma järgmise kohustuslikukirjanduse raamatu, mis peab järgmiseks esmaspäevaks läbi lugema. Teoseks on Olavi Ruitlase "Naine". Need, kes mu õpetajat Kessi ei tea, nendele jääb arusaamatuks, see raamat on järjekordselt väga "Kessi stiilis" raamat. Räägib siis mehe ja naise omavahelisest suhtest, mida nad teevad jne. Noh...mingi noortekas on, lugeda on seda väga kerge, juba on üle poole raamatu loetud, mingi 200+ lehekülge on. AGA, pagan see raamat ei ole no mitte tilkagi hariv, ega isegi halenaljakas mitte. Ülihästi on läbi näha neid kohti, kus kirjanik arvab, et inimesed hakkavad naerma. Vabandust, kas ma ei ole siis mingis perverses tujus, et selle peale naerda või nali on tõesti ebaõnnestunud. Eks ma loen selle raamatu läbi, aga ega poole aasta pärast ma ei mäleta, ega tahagi mäletada, mis raamatuga tegu oli. Lihtsalt, mõttetu. See on minu arvamus, nii et, no hard feelings, kellele see raamat peaks meeldima.

Seletaks ära raamatu kaane pildi mõtte. Pildid on siis Naine (Lisan juurde, et raamatus nimesid ei ole, on vaid paksult trükitud, kas naine, mees, laps, võõras naine jne), kes läks oma Mehega kalale, läksid läbi metsa ja Naine lasi püksid maha, et Mees uuriks, ega tal p*rses puuki ei ole. Ning terve lehekülg kirjeldati ,kuidas Mees uuris oma Naise tagumikku, ning, mis mõtted tal sellega seoses tulid. Ei, hästi läheb, palju õnne sulle O. Ruitlane, et said sellise mõttetu teosega hakkama, loodan, et kas või kellelegi see meeldib, muidu äkki muutud täitsa kurvaks. Tavaliselt ma ei ole niii kriitiline raamatute suhtes, aga selline asi ajab öökima.

Kirjutaks millestki natukene meeldivamast. =)

Hea koolipäev oli, kuigi natukene külm. Täna trenni ei olnud. Homme geos töö, peaks õppima.

TSAU! =)