Ma olen nii väsinud selles ärritumisest, mis on kestnud ligi neli kuud.
Ma olen nii väsinud sellest, et ma näägutan palju ja, et teised näägutavad.
Ma olen nii väsinud sellest, et kui meie mõistus ei ole kontrolli all me arvame, et tuleb kõik välja öelda ja hiljem teha nagu nagu kõik oleks korras.
Ma olen nii väsinud sellest istumisest ühe koha peal.
Ma olen nii väsinud sellest, et mu isiksust ei suudeta võtta sellisena nagu see on.
Ma oln nii väsinud sellest, et me ei räägi sinuga enam, ei jaluta sinuga enam, ei naera sinuga enam, ei suuda nautida momenti.
Ma teen ainult ühe lubaduse uueks aastaks, aga ma ei ütle seda valjult, muidu hakatakse nina alla hõõruma, kui mul see ei õnnestu.
Ma soovin, et Sa oleksid õnnelik, kuid mitte kellegi teise pärast vaid minu.
Ma olen egoist, kes vahel on liiga enesekriitiline ja haletsusväärne.
Mul on iseloom, millest mõningad aru ei saa...
Ma ei loodagi, et 1. jaanuarist 2012 kohe kõik muutub.
Mul oleks vaja motivaatorit.
Ma ei soovi teile head uut aastat, te peate ise midagi selle jaoks tegema, et ta oleks parem, kui see, mis meil hetkel veel on.
M.
