Tuesday, July 26, 2011

Nukker...

Ma vist kirjutangi nüüdsest siia vaid siis, kui midagi metsikult halba juhtub...

Hetkeseisu ei anna kirjeldadagi, võib öelda, et ma kaotasin sõbra. Sa olid niii tore, nii armas ja ma armastan sind. Olin sind titest saadik näinud, sa kasvasid mu silme all üles. Teadsin kõiki su ulakusi ja tempusid. Hommikuti ajas mind nii närvi, kui sa akna all jooksid ja haukusid. Ma tahaks võtta tagasi kõik halva tooniga öeldud sõnad Sulle!!... Ma annaks kõik, et kuulda sind veel kord haukumas hommikul kell pool 8 akna all...

Kohutav ebaõiglus.... kohutav. Ma jään sind nii igatsema, ma armastasin sind nii väga...

Kuigi sa seda ei loe, aga südamlik ja siiras kaastunne Sulle, A. Keegi ei vääri sellist asja oma sünnipäeval... mitte keegi...


R.I.P. Carloskullakene! (W)