Sunday, August 29, 2010

Natukene miskit ja kohe üldse mitte kui midagi

Pole paar päeva kirjutanud. Ega pole olnud vajadust ka. Ega ka praegugi ei ole, aga ma lhitsalt tahan kirjutada.

Mõtted:
1) Mul on hea meel, et me ei kuul uselle 30% alla:)
2) Ma väga tahan juba ülikooli minna
3) Tahaks minna tööle
4) Tahaks oma kodu
5) Tahan, et me kõik jääks kokku, aga see ei ole võimalik

Emotsioonid:
1) Neid viimasel ajal ei ole, kõik on väga neutraalne, mis on minu puhul hea?
2) Mul on väga hea meel teie üle^_^ ( kuigi te seda ei loe)
3) Would I be good w. and m. ? I hope so

Tegevus:
1) Tegevust viimasel ajal pole olnud... viimasel ajal? Ehk siis terve suvi? Ei... autokool on... muud miskit

Üks suur mõte!
MA TAHAN ENNAST POOLSURNUKS TÖÖTADA JA TUNDA, ET OLEN SAAVUTANUD MIDAGI HEAD OMA KÄTE JA MÕISTUSEGA =)

Nüüd kohe juba Buldogi sõpradega chillima=)

Tsauka!

Tuesday, August 24, 2010

Viimased kolm päeva olen ma näinud ühte ja sama inimest unes, ta on, kas rõõmus või õnnelik, teeb miskit keerukat või niisama lebotab, aga ta on kõikides mu viimase kolme öö unenägudes olnud. ( Ma näen öö jooksul vähemalt kolme erinevat). Ning täna jälle. Nägin ma teda unes. Ehk see on tingitud sellest, et mul ei ole võimalust teda enam näha, ning seega püüan ma unes temaga olla. Ma tean, et te mõtlete, et ma räägin K.st, aga vot ei räägi. Ning ausalt öeldes, alles nüüd ma tajun seda reaalsust. Kas see on võrreldav juuli algusega, pmts jah. Ainult et üks level madalam. I think you're great!

Õhtul Signe juurde ja siis viimase bussuga koju tudule, et saaks puhanuna ARKis teooria ära teha.

Bye-bye!

Sunday, August 22, 2010

Kui see, kellega räägitakse, ei saa aru, ja see, kes räägib, ise ka ei saa aru, siis see on metafüüsika

Hei-hei!

Reedel oli Sillu ärasaatmispidu. Vaikne ja mõnus istumine oli. Ainult hommiku poole sain paraja šoki, aga see selleks. Ikka veel on imelik mõelda, et meie kallim, kui kuld Sillu läheb ära... Kõik lähevad ära. Mitte küll kõik korraga, aga lähevad. Selline see elu on.

Pärast reedet mind hakkas huvitama, paljud on mind üldse näinud tõsiselt endast väljas olevat, hetkel ma mõtlen selle all viha. Ma pakun, et meie seltskonnast on seda näinud vaid kaks inimest. Endalgi on vahel hirm, kui ma vihaseks saan. Tegelikult, enam ei pea kartma, sest ma suudan ennast talitseda, mitte nagu varem( nii ca 3-4 aastat tagasi, vb isegi 2).

Mõistus:" Marika, kas sa ise ka saad aru, miks sa seda tahad?"
Marika:" Ei saa, aga ma usaldan oma südant rohkem, kui sind."

Naaaaaatukene veel ja siis on september. Ausalt öeldes ma tahaks talve, ma arvan, et ma lausa naudin selle aasta talve. Tahaks minna Rahumäe surnuaeda, kuulata Terminaatori- Ingli puudutus ja nautida lund, mis sajab mu ümber ja see vaikus, kui ma korra klapid peast võtan.

Tsau.

Friday, August 20, 2010

Alustan ilma pealkirjata ja sissejuhatuseta, sest mul on suva.

Ühes räpiloos on sellised read nagu " Päevad läbi istun netis nagu mutid turu letis..." jne. No ausalt. Mul on netisõltuvus/raalisõltuvus nagu suurel enamusel. Tuli mõte msn ära kustada, samas, ehk seda on vaja kunagi. Aga, kui mul see on, siis ma alati login sisse. Mis mõttega? Ei olegi mõtet. Aga ära kstutada ma ka ei raatsi. Samamoodi on arvutimängudega. Pssitakse tundide, vabandust, mõned ka päevade kaupa arvutis, et mängida. Esiteks rikub silmi, teiseks virtuaalmaailm on vägagi paljudel mõistuse pekki keeranud.

Aina rohkem ja rohkem mind hakkab see asi huvitama ja ma tahaks seda arendada. Ja, ma arendangi.

Enamus inimeste klaviatuurid on s*tasemad kui nende peldikud. Seega mina puhastan enda oma täna ära.

Bye-bye!

Wednesday, August 18, 2010

I think I know why...

Vara veel suve kokkuvõtet teha, aga hetkel on ilm nii paha, et ei olegi enam seda suvetunnet, mis oli juunis ja juulis.

Hermann Hesse " Stepihunt"
Aleksei Tolstoi " Insener Garini hüperboloid"
Gert Helbemäe "Ohvrilaev"
Marion Andra "Pimend"
Mika Waltari "Sinuhe"

Plaanis on veel läbi lugeda Jeremy Stangroomi " Väike raamat suurtest ideedest; Filosoofia" ning kui aega jätkub võtta ka Paulo Coelho "Üksteist minutit"+ ma tahaks läbi lugeda veel mingi raamatu filosoofiast ja midagi mditsiini vallas ja siis veel "Astraalränd algajatele". Seega ma ei tohiks konutada siin ekraani ees, vaid võiks minna lugema. Aga enne panen siia kirju eredamad suvemälestused.

Suve algus pidi algama suurema peoga, ehk siis minu ja Lauri 18. sünnipäevaga. Aga ei, ma suutsin kõik pekki keerata ja ei pidanud oma sünnipäeva, vähemalt sai seda Lauri teha. Juunist hakkasin käima autokoolis. Siis juuni lõpus käisin raha teenimas, ku iteised rannas molutasid. Juulis sai siiski rannas käidud. Juuli alguses saatsime K. ajateenistusse. Kas tõesti võib öelda, et tollest hetkest hakkas aeg kiiremini minema? Niisama istumised ja olemised sõpradega, võisin tunda juba natukene rohke suve, sest juunis ma seda praktiliselt ei tundnud. Ausalt öeldes... ma ei oskagi selle aasta suvest siia midagi kirjutada. Sest, ma pean tõdema, nagu mõningad meist, et see suvi jäi väheke igavaks. Alles on jäänud veel paar nädalat, kuhu on sisse planeeritud Sillu ärasaatmispidu, mu ARKi teooriaeksam ja siis suvelõpupidu(?).

Eile õhtul, päras pikka raamatulugemist, tekkis mul uni ja otsutasin maga heita. Isa läksid kuidagi varem magama, kui tavaliselt, ema magas vist juba. Kell võis olla natukene enne 00:00. Isa lülitas elutoa tule välja ja oli vaikus... Tavaliselt ma pean uinuma telekalärmi saatel, aga täna ei. Üks väga erakordselt mulle kallis inimene ütles mulle kunagi. " Ära kunagi karda iseendaga olemist, naudi seda. Sa saad olla iseendaga, enda mõtetega täielikus vaikuses. Analüüsida, niisama mõtteid mõlgutada, lahendada enda probleeme. Kasuta seda võimalust. Mina teen seda enne magamaminekut alati. Vahel ma uinun naeratus näol, aga vahel pisar silmas. Ma võin lausa öelda, et mõtlemine on kahjulik, sest tahes tahtmata me arutame ju probleeme rohkem, kui analüüsime mingi toredat seika. Alati ei pruugi abi olla teistest, kui sa ise endas selgusele ei saa." Sellised targad sõnad sain ma temalt. Tavaliselt ma olen põdenud enda probleemide analüüsimist ja või üldse enda olemise analüüsimist. Aga eile ma tundsin, et ma tahan seda. Lamades selili, käsi pea all lahkasin ma vist esimest korda elus oma iseloomu nii võrd, et mul oli tunne, nagu ma oleks alasti. Vähemalt ma sain enda tegudes rohkem teadlikumaks ja ka enda iseloomus. Kõlab naljakalt? Vahest tõesti, aga mul on tõsiselt tunne, et mõned asjad suudan ma endast täielikult ära kaotada. Ma nüüd ei tea, kas see oleks hea või halb? Eks katsetamise käigus tuleb välja. Seda ütlete mulle teie, sõbrad, kas ma muutun paremuse poole või ei.

Aga seniks ma lõpetan. Kuigi ma tahaks kirjutada siia üht mõtet, mis mul eile õhtul oli, ma ei tee seda. Sest ma tahaks seda teile näost näkku kunagi öelda, kui õige hetk on käes. Millal see õige hetk tuleb, seda ma ei tea ja loodan, et seda ei tule ka.

Toredat päeva jätku.

Friday, August 13, 2010

Elamused

Käisin täna emaga ja mõlema kutsuga Aegviidus ema sõbranna juures. Jõudsime sinna, tegime pika tiiru metsas. Sjuuuper vaba tunne oli, värske õhk, puud, loodus...VABADUS!!! Nagu eilegi õhtul Vanakal, kui ma seisin üksi mäe all, kuni teised olid üleval. Nii vaba tunne tekkis, vaatasin tähti ja kuulasin, kuidas keegi kõrval põõsas liigutab. Eile nägin kokku neli langevat tähte. Aga tagasi Aegviidu juurde. Käisime vaatetornis, kuhu sai väga ilusa vaate Kõrvemaa matkaradadele. Kahju, et piltidele ei jää seda vaadet, mis saab oma silmadega. Oleks tahtud seda kõike endasse sisse ahmida ja jäädagi vaatama seda ilusat loodust, mida meie väike Eesti pakub. Pärast läksime tagasi sõime ja olime niisama mõnusad. Kuigi, 13. ja reede lõi korra välja. Selle ema sõbranna üks suur kutsu tuli mu koerale kallale. Õnneks ta viga ei saanud, lihtsalt sai paraja šoki. Mul tuli käiku lasta oma jalad, et see koer minema saada. ja tagasi teel oleks äärepealt matsu pannud.

Jõudsime koju, passisin niisama. Ja siis otsutasin minna rullitama Kakumäele üksi. Väga mõnus oli. Nagu for real! Kokku sõitsin vist mingi tunnikese Mustamäelt Kakumäele, seal mööda seda terviserada ja tagasi mustakale. Võttis higiseks küll ikka. Tagasi tee läks vähemalt kiirelt=) Peaks tihedamini rullidega trenni tegema.

Nüüd puhkan kodus. Homme autokool ja niisama chill/nill, pühapäeval Side pataljoni.

Enamused teist on ära, seega mõnusat olemist teile;)

Thursday, August 12, 2010

Uuendus

Uuendasin tsipa oma blogi, loodan, et meeldib=)

Eile oli väga lebo päev, mitte midagi ei viitsinud teha. Õnneks õhtul peksti mind rullitama. Oh god! Viimati käisin ma rullitamas mingi 10 aastat tagasi. R. tuli mu maja juurde ca viieks ja sealt me liikusime J. poole. Teekonna algus oli üpriski konarlik ja naljakas. Kõige õudsem oli Nõmme mäest üles minna. Vähemalt nii ma arvasin, aga ei olnud see midagi õudne. Veeresime J. ma ajuurde ja sealt edasi Vabaduse pst.' le ja sealt pikalt pikalt edasi. Mõnna-mõnna-mõnna. Jõudsime Laagri kanti, läksime üle tee ja Nõmmele mööda teist teed tagasi. Väga kihv oli, pole ammu juba spordist nii palju rõõmu tundnud! Või hoopis tegi sesltskond olemise super heaks:D Suure adrena laksu sai Nõmme mäest alla veeremine. Õnneks jäime mõlemad ellu, kuigi viimane kurv oli keerukas.

Täna õhtul, siis ratastega chillima, ei tea veel kuhu, aga, eks näis.

Ei viitsi täna midagi deepi siia kirjutada. Kui ainult et, tahaks juba järgmise aasta juuni kuud, kui kõik mured on möödas ja algavad uued mured. Aga peaasi, et hetkesed mured on lännud selleks ajaks. Aga hetkel püüan jukerdada siin ühe mp4-ga, ehk saab hakkama. Kui seda eesti räppi vaid vähem oleks, ehk saaks kiiremini hakkama.

Aga tšu-tšu frey ja olge mõnsad!

Wednesday, August 11, 2010

Runaway train never comes back...

Mõtlesin kirjutada täna sellest, et, miks inimesed vastavad alati küsimusele, " kuidas sul läheb?" ühtemoodi, ehk siis "hästi" ( mitte kõik, aga enamused). Siis mul tuli pähe, et paljdues blogides on see juba kajastanud ja mulle ei paku pinget korrata vanu teemasid, küll mu enda vaatenurga alt, aga siiski. Seega ma pean välja mõtlema uue teema...

Tegelikult, kirjutan ma siia ühe eilse dialoogi...
A:" Tead, sa pole üldse enam selline nagu varem..."
M:" Mis mõttes?"
A:" Sa oled viimasel ajal nii... nii tõsine."
M:" Eee... ega see tõsidus ei tähenda, et mul halb tuju oleks ju."
A:" Ei-ei. Ma ei ütlegi, et sa halvas tujus, aga sa oled tõsine. Sa ei lollita enam üldse ja võtad kõike nii teistmoodi..."
M:" Mida sa sellega öelda tahad, et võtan teistmoodi?"
A:" Noh, näiteks varem viskasid sa alati nalja koos minuga, nüüd muutud tõsiseks,kui varem oleksid midagi tobedat või naljakat öelnud. "
M:" Aga, ma ei ole enam see 14-aastane, kes ma olin. Ma ei viitsi enam kogu aeg lollitada ja rumalusi rääkida. Jah, vahel mul lööb mingi kusi pähe ja ma hakkan käituma nagu idioot, või hakkan seltskonnas lollitama koos kellegagi... Ja alles eile me tegime rumalusi rannas, mäletad?"
A:"Ei mäleta. Ma ei tea... võib-olla, aga ma ei mäleta."
M:" Okei, see selleks. Aga, kas sul on siis minuga nüüd halb olla, et ma vahel olen tõsisem, kui varem?"
A:" Ei ole! Ma... lihtsalt mainisin"
M:" okei..."

No jah, see ei olnud üllatav, sugugi mitte. See dialoog on meie vahel läbi käinud alates selle aasta jaanuarist kuni aprillini... Siis see vaibus ja nüüd jälle, 4 kuud hiljem, see sama etteheide. Tõsidus. Kas see segab elamist, kui ma vahel olen tõsisem, kui muidu? Ma ei jaksa kogu aeg pingutada oma seitset lihast, et naeratada ja ma ei kurna ka oma 40-t( või palju neid ka ei oleks), et mossitada.

Ausalt öeldes, on mu pea täiesti tühi ja iga lause, mis siia tuleb on välja pressitud. Tegelilt ma ei viitsiks siia üldse kirjutada, aga teen seda ühe inimese heaks=)

Mul on viimasel ajal kogu aeg ajus nagu mingi udupilv. Ma ei jaksa ega suuda mõelda. Autoga sõites ka, kui ma jään foori taga seisma, muutub mu pilk uduseks ja ma nö kaon sealt autost, kuhugi ilusasse kohta. Kui läheb roheliseks pean ma ruttu-ruttu kõik mõtted koondama kokku ja tulema endasse tagasi. See on suve viga... Ma olen unustanud, kuidas tuleb mõelda. Naljakas, kas pole? Ja ka kirjutamisega on mul raskusi. Kirjutasin kaks päeva kirja ühele inimesele. Käsi ei kuulanud üldse sõna ja käekiri tuli veel hullem, kui tavaliselt. NING ma kirjutasin ümbrikule oma perekonnanime valesti. Šokk, kind of... Damn, naine, võta ennast kokku, ütleks selle peale. Eks ma saan oma mõtlemisvõime tagas septembri lõpuks ja siis ja siis... oh jah...

Toredat päeva jätku teile!

Saturday, August 7, 2010

Täitsa puruks

My make-up may be flaking, but my smile, still, stays on!

Mine metsa, mida sa suitsetad seal. Kogu see p*sk tuleb ju mulle tuppa. Argh...

" Tead, sa oled üks tugevamaid inimesi, keda ma tean."

Ainult tugev inimene suudab kõigi ees näidata oma nõrkusi...

Tahan Sind näha, suudelda, kallistada, öelda, et armastan Sind ja pisaraid pühkides lahkuda...

Eile oli Signe juures pitupitupituuuu. Väga chill oli.

Ma tahan, aga ei oska siia miskit kirjutada, ju ma siis rääkisin ennast eile tühjaks...

Aga:D Roheline tee on heaaa...

ma ei tea... Head ööd!

Wednesday, August 4, 2010

Rehab

Kunagi ma kirjutasin, et ma tahaks, aga ei suudaks minna kuskile üksikusse kohta ja veeta seal nädala, sest ma läheks hulluks. Tagasi mõeldes, ei saa ma aru, miks? Hetkel mul oleksi vaja just nimelt seda mõnusat vaikset üksikut kohta, kus ma saaks teha, mida ma tahan, kus ei oleks mingit tsivilisatsiooni, ei oleks mitte midagi. Ei, tegelt... seal oleks kõik... kõik, mida ma hetkel vajan. Mul ei ole siinsest eulust kopp ees, aga mul viskab see rutiin vaikselt üle. Ma ei ole tüdidenud oma sõpradest, vanematest, tegevustest. Ei, ma tõesti ei ole. Aga ma tahan aega iseendaga. Ei, ma ei ole kurb, samas, ma ei ole ka õnnelik. Kuidas siis nimetada seda seisundit? Eile, kui ma kõndisin Männist koju, siis mind valdas naljakas tunne. Mul oli terve õhtu naljakas tunne. Kõik oli nii võõras... ma ei tundnud ennast mugavalt. Mitte seltskonnas ei tundnud ennast mugavalt, vaid oma kehas ja oma mõtetega. Ma nagu poleks olnud mina ise... Heh, sama tunne oli mul enne 10. klassi, kus mul oli alati see tunne sees. How come see nüüd välja lööb? Ma tahan tõesti nädalaks siit ära. Üksi, nii, et keegi ei tea, kus ma olen NING, et keegi ei tahaksi teada, kus ma olen. Elada nädalakse nagu mingi kurjategija, kes lavastas oma surma ja on inimeste arvates surnud, aga siiski elab oma nurjatut elukest edasi. Vot seda ma tahaks. Et ma saaks liikuda vaid öösel, et mul käiksid külmavärinad üle, kui ma kuulen kellegi samme. Et keegi ei teaks, et ma olemas olen. Aga ainult nädalaks, sest ma tean, et kui ma lõpuks tuulutan endast välja selle vana "mina", siis ma vajan hirmsasti jälle seltskonda ja oma pere ja sõpru.
And maybe I will...

pisut õnne ja tõelisi sõpru
Kõik mis ma vajan
teadmisi ja täiskõhtu
kõik mis ma vajan
kohta kus pugeda põhku
kõik mis ma vajan
hommikuid ja pikki õhtuid
kõik mis ma vajan

Sunday, August 1, 2010

Das ist fantastisch!

Üle pika aja olen ma õnnelik ja rõõmus. See tunne on siiani alles, see silmapilk on siiani alles, see sekundimurdosa tollest hetkest, kui pilgud kohtusid. Tõesti super! Ma oleks eile vast isrgi kõige jobumale inimesele midagi head teinud/öelnud! Aga see selleks=)

Meil on 1. august, seega ainult üks kuu veel ja enamus meist hakkab jälle koolipinki nühkima ja vinguma, et tahaks suvee tagasii!!! Ma ei tea... tavaliselt on mul nukker, kui on juba august, see aasta ma olen isegi rahul, et aeg nii ruttu lendab. 12. klass...abituurium... naljakas mõelda. Aga, eks see õa läheb kiiresti, uskuge mind, mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg läheb;)

Mis siis veel head... väga lühikeseks jääb tänane postitus, aga mul ei ole lihtsalt midagi juurde kirjutada;)

Seega, nautige seda 1. augustit, sest see on selle aasta viimane!